teisipäev, 21. november 2017

2,3kg puhast hõbedat


See sügis on väga omamoodi olnud. Kokku olen alates septembrist saanud teha 16 püügipäeva. Neist vaid kahel päeval pole ma kala kohanud. Selle eest on aga meri eriti kitsi olnud - 5 alamõõdulist kala, 4 ilusa kala ära minekut ning mõned järgi ujumised. 

November on ikka kaunis kuu. Kui loodus juba talvelainele sätib, siis meri näeb nii paganama hea välja, et iga kivi taga võib paar kilo hõbedat olla. 



Nädalavahetusel sai üks hommikupoolik taas kividel veedetud. Esimeses kohas oli vesi korralik kohv. Järgmisse kohta minnes, leidsin peaaegu püügikõlbuliku vee. Esimene vise ning opaaaa . . .  
Sõit hakkas pihta, lähemale saades nägin pruuni külge ja tundus et tegemist kudenud kalaga. Nautisin võnkeid ja väga kaldale tulemisega ei kiirustanud. Plaan oli see kala vabastada. Nii et nautisin. L51




Lasin kala peale kiiret pilti tagasi vette!




Paari päeva jooksul on palju merikapilte postitatud ning hing hakkas närima. On vaja minna. Ilm endiselt super. Plaan tehtud - paar tundi kividel ning siis tööle tagasi. Püügikohta jõudes polnud ühtki autot ees ja vesi ideaalne. Sain vast sadakond meetrit kõndida kui nägin vees kahte vanemat meest lühikeste vahedega püüdmas. Tervitasin viisakalt, venekeelt kõnelevad teretasid vastu ja sain ka teada, et neil on hommikust saati vaikus olnud. Ei tahtnud nende püügimaale ette ronida ja liikusin sinna poole, kus nad hommikul olid alustanud.

Sidusin Aapua täishõbeda otsa, mis viimane kordki kala tõi. Kõigepealt proovisin üht head nukki, kus Merika Karika võistlusel kala otsas käis. Loopisin c pool tundi, täna vaikus. Võtsin ühe täiesti sirge kivise rannariba ette. Hea maatuulega viskasin pool rulli tühjaks ja lant lendas vahvasti. Sisustasin niiviisi lausa terve tunni. Liikusin pidevalt vaikselt edasi. Vene härrad liikusid nüüd hoopis minu poole oma püügimaaga. Olime c 100 m kaugusel üksteisest. Järsku käis pauk ridvast läbi ja korralik ralli algas. Kobisin kivi pealt maha, sain aru, et tõsisem tegelane on otsas. Pinda ei tule - ega tahtnudki. Lasin tal söösta ja keerutada ning kõndisin siis liivapeale koos kalaga. SUPER tunne. 


Täishõbe 2,3kg ja L60. Naabrid tulid ka uudistama. Ajasime mõnusasti juttu ja uurisid landi kohta. Neil mõlemil olid punaka tooniga erksad landid. Nähes minu valikut, vahetasid mõlemad kohe landid hõbedaste vastu. Usk lanti on üks imelik asi . . . 




Kuna töö kutsus, siis kaua ei viivitanud. Tegin mõned kohustuslikud pildid ja võtsin suuna tagasi linna. Paar tundi püüki ja 2,3kg emotsioone. Merikapüük on ju imelihtne :)

Kivi kotti kõigile, praegu on üks magusamaid merikaaegu!

Timo










reede, 8. september 2017

Sügis

Kevadest on märkamatult sügis saanud. Eile jäi silma, et merevesi on mõnes kohas juba täitsa mõnus ja tasuks ehk merekala vaatama minna. Ühest viimasest jõekakäigust oli saabastesse rammusat muda jäänuud ning loodus tühja kohta ei salli.





Püügipaik oli mõnusalt rahulik, mitte ühtegi jalajälge rannal. Vesi oli selgemast selgem ning õrn maatuul lasi landil kaugele mere poole lennata. Mingi hetk oli tugev võtt aga siis sain aru, et lant on kinni. Sain päris sügavale järgi minna ning salavõrk oli põhjuseks, miks lant kinni oli. Tirisin võrgu kaldale ja sain ka landi kätte. Viljari WILD landist oleks väga kahju olnud ilma jääda! Ei hakanud seekord 1313 helistama. Istusin siis tiba ja nautisin niisama elu ning sõin magusaid punetavaid kibuvitsamarju.

Püük jätkus natuke eemal järgmise nuki peal. Seal hakkas silma vees hulpiv valge asi. Õnnestus lähedale kahlata ja vaata, veel üks salavõrk. Kui eelmisel oli ujukiks Valvoline õlikanku, siis sellel säästuveepudel. Selle võrgu tirisin ka kaldasse, oli muda täis.

Natuke maad edasi, olles sügavas vees, sain järsku kala otsa ning ülikaiff oli üle pika aja neid võnkeid tunda. Kes teab see teab, millest räägin. Enda juures vaatasin, et tegemist on alamõõdulisega, tegin ühe pisikese klipi ja pildi ning tagasi kasvama. Pool tundi hiljem sain veel kedagi lanti togima ja ujus mul jalgade ette välja. Silma järgi kindlasti mõõdukala, võrreldes selle L47-ga. Vahetasin siis lante ja tegin pause kerides, kuid võtma ma teda rohkem ei saanud.

Siis kohtusin landimeister Viljariga, sain uue musta nigli. Väga sexy mänguga ja hea pausitada kerimisel. Kindlasti saab see lanti palju püügiaega.

Edu ja kividel näeme!

Lisan klipi ka tänasest:






pühapäev, 23. juuli 2017

Varajane ärkamine tasub ära

Selle käigu plaan sai paika pandud alles eile õhtul, kui perega Lõuna-Eesti puhkuselt tagasi koju olime jõudnud. Lihtsalt liiga palju forka niresid jäi teele, millest üle sõidetud. Nii sai täna hommikuks pandud väga varajane äratus ja udu saatel sõit jõe äärde.

Kohale jõudes tervitas kena udukaar, ja andis hea ende püügipäevaks.



Putukavalikuga väga pead vaevama ei pidanud. Oliivikarva wolly bugger on mu lemmik ja otsa ta seotud saigi. Esimesed käänud ja sirged olid haudvaiksed. Isegi mitte ühtegi järgi ujumist.  Istusin siis niisama jõekaldale ja vaatasin hommiku ärkamist. Väga mõnus aeg, tasus ärgata enne päikest.

Siis nägin ühte kala keset jõge põhjaligi paigal olema. Heitsin putuka ja see libises nina eest läbi, ära ei võtnud. Mõtlesin, et kas täna ongi see "kalal suu lukus päev". Mis ikka, liikusin rullheidetega edasi, vaarikad olid võsas veel toored. Eemalt sirge lõigu pealt ühest sügavamast august sain 30+  alaka otsa. Need kesksuve kalad on isegi alamõõduliste kohta visad võitlejad. Vaimule oli see päris värskendav tunne. Pole see suu nii lukus miskit. Päike oli juba välja tulnnud ning hakkas kõrvetama. Pusa seljas oli liiast. Eemal üks varjuline koht tundus väga potensiaalne olevat. Heitekauguses sain kohe kenasti putuka soovitud kohta ja nägin, kuidas kala hele külg tuli ja - - -  ühtäkki haakida ei saanudki, sest kala läks koos putugaga - haug raisk. Ega Mikk mulle neid putukaid kilo jagu ka ei sidunud, et priisata saaks. Aga varemgi on forell ja haug ühes augus elanud. Sidusin siis uue putuka otsa ja tegin uue heite samasse kohta. Põmaki - kala otsas - jälle haug, c 40 cm, aga seekord konks kenasti mokatipust läbi nii, et hammastega tamiilini ei ulatu. Haugi populatsioon on hakand pead tõstma selles lõigus. Kala sai kiiresti vabastatud ja liikusin edasi.

Tuli tihe võsa, kus end lennukaga läbi pressisin, oleks võinud ennem nööri rohkem kokku kerida, jube nikerdamine oli seal iga oksaga. Kui jõeni jõudsin, siis avanes kena varjuline rohuvaba auk. Heide sinna ja kohe tugev võtt. Ei saanud aru, mis kalaga nüüd tegu. Kala sööstis kohe jõkke kukkunud puutüve alla keset jõge ja nii ma esialgu teadmatuses olin. Sõitis sinna ennast ikka korralikult kinni. Mängitasin nööriga ja proovisin jalaga puutüve liigutada aga ei olnud tulemust. 10+ minutit oli juba kulunud ja kala võnkeid oli endislet tunda, kuid nõrgemalt. Pidin jõkke sisse minema, et tamiili mitte puruks tõmmata ning kuidagi olukorrale lahendus leida. Ühe käega hoidsin lennukat, ja jalaga proovisin palginotti tõsta, ei aidanud. Pidin veelgi sügavamale minema, vesi tuli kahlakatesse sisse. Pohh aga üsna värskendav :)  Lõpuks sain tüve natukene kergitada ja kala pääses vabaks. Tuli kohe pinda ja kena forell. Erilist vastupanu ei osutanud, kuna oli ilmselt verd kaotanud seal põhjas ja väga loid käitumine. Kala kaldale, mõõt peale L41 nati alla kilo ja suust ikka veritses. Panin kotti!



Edasi väga ei tahtnudki püüda, kuna kala puhastamine ja kahlakatest vee välja valamine võttis oma aja. Pakkisin end kokku ja võtsin suuna auto poole. Tagasiteel mõtlesin, et küll on see jõeelu huvitav. Talvistes ja kevadistes kohtades, kus varem olen kala kohanud, oli haudvaikus, kuigi kohad sellised, et võiks kena kala kohata. Selles lõigus, kus kevadel vaikus, oli täna kala kas rohuvabades voolukanalites või sügavamates aukudes. 

Koju jõudes tuli Elmer koos perega läbi, tegime grilli ja sauna - kala oli superhea. Pärast grillisime veel naha ka ära - mõnus soolane amps küla õlle kõrvale. Ei oskagi sellisest päevast midagi paremat elult tahta. Loodan, et Karel ja Eherüs ei pahanda  - 2 kalanahka siiski külmikus ootamas, mil eheteks saavad.






reede, 2. juuni 2017

Kas ühepäevik lendab?

Otsustasin impulsiivselt piiluda jõele, kas ühepäevikut juba toimetab. Viimastel kordadel on olnud kombeks, et ilma ei vaata. See taktika on päris häid tulemusi toonud ja ülemõtlemist vältinud. Nii ma siis tuiskasin teele, c 100km sihtkohta. Teepeal vaatasin, et puud kuidagi kahtlaselt õõtsuvad. Ehk sihtkohas metsade vahel vähe rahulikum.

Kohale jõudes painutas tuul sama mehiselt puid ja ma kratsisin kukalt, mis ma selle lennukaga peale hakkan. Vaatasin pagassis ringi ja õnneks oli fenwick ka kaasas koos rulliga. Aga ma ei olnud seda nii pikka aega kasutanud, et landikarp oli kuskil mujal. Tagasi ka ei hakka sõitma, küll hakkama saad. Sidusin siis lendõnge putuka oliivikarva wolly buggeri spinna külge, õnneks oli kotis tinakarp. Panin 1g tinakuuli putukale ette ja leech saigi valmis.

Peab kohe mainima, et visketäpsis pole ikka see, mis õige leechiga. Kui sinna nüüd tugev tuul ka juurde panna, siis oli päris huvitavaid viskeid, kus pidin kõvasti jõest mööda viskama, et putukas ikka jõkke kukuks. Kõige selle teistmoodi püügi juures süstis optimismi kohe esimene kurv, kus peale teist viset kena kala korra otsagi jäi ja siis vabanes. Kala ennast ei näinud aga tunda oli, et tugevaid võnkeid. Kohati oli isegi spinna jaoks nii vali tuul, et istusin kapuuts peas ning ootasin sobivat viskehetke + õige matemaatika, kuhu visata. Sadas vihma ja kohati ka rahet, käed isegi tiba külmetasid - ikkagi juunikuu :)

Õnneks tundus, et kaladele on selline ilm meeltmööda ja nii ma sain kokku 3h peale 8 kala kaldale, millest pooled olid mõõdus. Kuid ükski neist ei vastanud minu L40+ standardile siis läksid tagasi.
Kui olin selle lõigu lõpuni püüdnud siis näris mõttes see esimene kena tundmatu seal veeall. Otsustasin tagasi algusesse liikuda ja sidusin nüüd valge woolly külge ja lisasin uuesti tinakuuli.
Paari viset ja tugev tõmme koos sidurikärinaga. Tundus, et värvivahetusest ja aja möödumisest oli kasu. Kala ei tahtnud kuidagi pinda tulla. Lõpuks sõitis ennast taimestiku kinni ja nägin korraliku põrsast, putukas suunurgas. Kuidagi pika pusimise peale sain ta uuesti vabasse vette ja tema jätkas sööstudega. Viimase sööstuga sõitis minu suunas praktiliselt veest välja kalda muda peale, mul tamiil lõtvus, põrsas pööras end poris ühele ja teisele poole. Nägin kuidas valge putukas suunurgast lahti tuli ja kala sai suuna oma peidupaiga poole. Oli see vast vägev adrekapauk kehva ilma krooniks.

Mõtlesin, et ehk on keegi veel seal augus ennast peitmas, paar viset ja uuesti tugevad tõmbed - kuigi laisemad. Sain ta kohe ka pinda - haug. Sikutasin ta kohe kaldapoole, et teravad hambad tamiili katki ei teeks. Nagu kaldasse sain, läkski tamiil katki, hüppasin jalgadega mudasse ja sain haugi kätevahele. Valge kangelane haugi käest päästetud, lasin ka haugi peale mõõtmist tagasi L47. Ju nad saavad omavahel seal kenasti hakkama ja peidupaigad jagatud.

Autosse jõudes oli vihmahoo ajal temp +3 kraadi. Ühepäevikutest polnud märkigi vähemalt sellel jõelõigul. Päris vägev 1 juuni!

pühapäev, 23. aprill 2017

Head veteranide päeva

Puhata soojal maal on tore küll, kuid iga puhkus saab otsa ja nii need lennukirattad eile maad puudutasid. Isegi natuke ootasin seda, sest kange plaan oli täna kalale minna. Isegi ilmateadet ei vaadanud. Lihtsalt lähen. Mingi hetk hakkas lörtsi sadama ning korra käis peast läbi mõte, et kas on ikka good plan?
Aga selline ilm ongi vaid nõtkadele. Sõit jätkus. Kohale jõudes ilm eriti ei muutunud, tugev tuul ja vihmasadu lörtsiga vaheldumisi. Ainuke variant oli allavoolu püüdma hakata, tuul oli vastikult külje pealt. Miku seotud valge WB otsa ja tuld. Püüdsin esimese sirge ära - väike togimine, muud miskit.
Lörtsisadu läks nii tihedaks, et pidin polaroidid eest võtma, ei näinud enam. Mõtlesin, et krt peab ikka valu olema niimoodi ennast siin komposteerida. Päikesest põlenud nägu lörtsi täis, sõrmed nööri lappamisest kanged nagu kõrsikud, heiteid korralikult teha ei saa. Miks ma endaga nii teen? Ah pohh - ega see jõekapüük polegi nõrkadele ning veteranid ei virise.

Tuul hakkas tasapisi järgi andma ning sai hakata normaalseid heiteid ning rulle tegema. Korra käis üks alakas end näitamas ning teise heitega võttis wolly ära. Asi seegi, kala nähtud. Siis suutsin korraliku pusa heita. Ise ka ei saanud aru, kuidas selline tekkida sai hetkega. Jupp aega pusimist ning õng jälle töökorras. Eemal magus käänak. Hakkasin vaikselt lähenema ja kammima seda, kohe käänaku algusest võttis kala konkreetse võtuga putuka ära. Juhuuu kus algas sõit. Lennukas lookas nautisin seda ilma kiuste. Sain kala kenasti kaldale - ilusa mustriga L42. Kõikide enda kannatuste leevenduseks andsin kalale AU ja otsustasin ta kaasa võtta. 





Kiired klõpsud tehtud, kiitsin putukameistrit ja saatsin talle pildi. Istusin kuuse alla, jõin teed ja mugusin croissanti, et vibratsioon kehas vaibuks ning saaks edasi püüda. Ilm näitas paranemise märke ja kohe järgmise sirge pealt üks alakas rabas ahnelt putukat. Siis veel üks väga väike täpik käis näitamas, et temagi on röövkala.

Siis keeras korralikult lörtsiseks ja tuuliseks tagasi. Raiusin veel pool tunnikest ning otsustasin asjatoimetused tänaseks lõpetada. Autos sai veel nati teed joodud ja tagasi kodupoole. FB sõnumites paar merikameest otsisid kohta kus püüda kannataks. Koht kokku lepitud, otsustasin ka sealt läbi põigata. Jäi suht teepeale. Tunnike püüki meres veel otsa, sain ka kala üles leitud, kuid otsa ei jäänud. Vahetasin lante aga ei aidanud seegi. Väga madalast tuli. Mis ikka, täna käidud ja tehtud omajagu. Lõpetasin püügipäeva ja tunne oli veteranile kohaselt mõnus :)





reede, 10. märts 2017

Lennutamise unelmate päev



Tänast kalalkäiku peaks õigemini alustama eelmise nädala pühapäevaga, kui sai käidud ühel jõel luurel, kuidas vesi ja kas kalad kodus. Tookord näitas temp -2 ja arvasin, et päris hea ilm püügiks. Kohale jõudes oli -2 endiselt aga sellise lõikava põhjatuulega, et peale igat 3-4 viset pidi rõngaid jääst puhastama ning tipurõngast suus sulatama. Kuna tuul oli vali siis püüdsin üle pika aja spinnaga - päris tore, kuigi lant ei lennanud sinna, kuhu oleks tahtnud. Meppsi kanapask meelitas ühest august tõeliselt kena kala ära kilo+ kindlasti. Sain ta juba väsitatud, kuid lõpuks keeras ikka jalge eest kolmiku suust lahti, vaatas uhkelt minu poole korra ning ujus laisalt auku tagasi. Hiljem käis veel üks mõõdus kala otsas, kes ise pääses ja viimaks sain kaldale ühe c 30 cm.  

Hirmasti jäi kripeldama eriti selle esimese kala otsast minek. Kolmeharuline konks ei tundu jäävat nii hästi kala lõuga kinni kui üheharuline leech või lendõnge putukas. Siit jäi mulle mõte tiksuma, et kui ilm vähegi kena siis lähen samale jõele toimetama ning kolle otsima. 


Täna tunduski selline mõnusalt soe +4 ja kergelt pilvevines taevas. Asjad olid autopeal valmis ja panin linnast minema. Kohale jõudes oli õhus lausa kevadelõhna, tuulevaikus, esimesed siristajad metsatukas lasid laulu ning mina sidusin putukat liini külge. 


Tuulevaikuses on lausa lust heiteid teha, püüdsin Mikult special tellimusel tehtud valge kuulpeaga wb putukaga. Jõevesi voolas laisalt ning vastuvoolu püüdes uppus see täpselt parasjagu kiiresti, et jõepõhi läbi kammida. 


Ühe oksa alt tuligi üsna varsti valge kõht ja rabas putukat. Haakimine jäi mul nagu ikka - poolt tundi hiljaks, sest ei osand oodata kohe kontakti nii püügi alguses. Õnneks oli õnn täna minu poolel ja nägin, et putukas kenasti suunurgas. Kala oli mõnus väsitada ja läbi ridva tunda sööstukatseid. Lõpuks meelitasin ta kaldarohtu ja olemas oligi. L42 kena kevadine kotikala. 



Tegin mõned pildid ja puhastasin seejärel kohapeal ära. Kõhusisu oli paksult täis väikeseid kirpvähke.


Meeleolu oli super. Istusin niisama kaldaäärel ja nautisin hetke. Linnulaulu vahele käis korraga eespool käänakus sulpsatus. Nägin vägevaid ringe veepinnal ja kerisin heitenööri vaikselt välja.
Suutsin putuka suht samasse kohta heita kus kala end näitamas käis. Ei midagi. Tegin visked tk 15 samm sammult käänakule lähenedes kui korraga augu põhjast käis võimas võtt läbi ridva. Lennukas oli lookas. Haakimise tegin ka võtu hetkel, seekord nagu oskasin oodata :) 

Sain kohe aru, et tegemist on suure kalaga. Pinda ei tulnud, tegi oma sööste sügava augu sees. Ise mõtlesin, et kas lipsusõlmed ikka peavad ja kas putukas on korralikult kinni seotud . . .  Tuli ka meelde too Elmeri kena muruniitja koll, kes lõpuks pääses otsast jne. Mingi hetk tekkis juba kindlus, et vist on korralikult otsas ja kala jõud hakkas väsima. Sain ta madalamasse vette tuua. Ilus raisk - ilus. wolly putukas ei paista suust väljagi - nii isukalt võttis. Siis kuskilt aju sopist adrenaliinitulva alt tuli meelde, et üks kala on ju kotis juba olemas. Mõtlesin teda mitte väga rihmaks väsitada, kiire mõõtmine ja pilt ning siis vabastada. Kui ta nüüd kaldale ka saaks, palun tee nii et saaks :)

Läksin natuke jõkke sisse, tegin jalgadega vee mudaseks ja kala sain ka sinna tuua, muutus natuke rahulikumaks ning sain üle rohu kaldale tõmmata.  Putuka konks oli kenasti keset suulage luu sees. Uhhhh, milline adrekapauk, tegingi kõik protseduurid turbokiirusega, et kala võimalikult vähe kannataks. L45,5  kaalu 1,150kg - väga heas toitumises paks kala. Peale pilti vabastasin ja kala pani oma augupoole varju.



Ma olin sõnatu. Milline vägev püügipäev. Olin lõpuks saanud selle kaua oodatud kilokala. Vaatasin kella, krt ainult 2h olen püüdnud. Emotsioonid olid nii üleval, et ma ei suutnud rohkem heiteid teha ning püügile taas keskenduda. Istusin natuke käänaku ääres ja siis võtsin suuna läbi metsa auto poole - naeratus näol. Kui mõni oleks vastu tulnud, siis arvaks, et olen kas kukkunud v millegagi vastu pead saanud. Auto juures vahetasin riided ning sõit tagasi linna. Tegin kõne Mikule ja muljetasin päevast ning tänasin teda väärt putuka eest.

Lendõnge maailm on imeline!

NB: Proovisin ühe väriseva käega kala vabastamisest pisikese klipi teha, seda saad vaadata siit:






pühapäev, 2. oktoober 2016

Salmo / Lõhe tripp vol 3


Olen sel hooajal enamus püüke teinud lendõngega, spinna-püüke vaid 2. Täna varahommikul otsustasime Hannesega teha spinna tripi lõhejõele. Kaks varasemat käiku lendõngega on olnud tagasihoidlikud ja piirdunud mõne alamõõdulise jõeforelliga. Ka putukakarp oli nii hõredaks jäänud, et spinna oli ainuke valik. 3m merika kaigas.

Hommikused  +6 kraadi, kergelt sompus ilm, õrn udu metsaniidul, rändlindude laulu saatel sidusin Are oranži vobleri tamiili otsa ning seadsime sammud jõe äärde. Tingimused olid ideaalsed. Selline tunne, et iga vise võiks kena kala otsas olla. Võiks olla, võiks . . . Ja niimoodi kammisime kenad kurvid ja augud tund tunni järel läbi ning optimism sulas nagu suvekuu lumi. Vahepeal oli ka mõnda teist optimistliku spinnatajat näha ning see vähendas enda hõredat seisundit veelgi. Tegime kerge eine ja jätkasime püüki, vahetasin vobleri pöörleva vastu ning eelneva 4 tunni püügimuster kordus. Täielik vaikus.

Siis enne ühte käänakut heitsin landi vastaskaldasse ja kerides justkui keegi oleks jälitanud. Auk tundus sügav ja paistis selline merika mõõtu valvur olevat, kes korra huvi näitas. Ütlesin Hannesele, et pssst . . . . ja hakkasime seda auku läbi kammima. Vaikus. Istusime ja loopisime. Siis otsustasin Are oranži tagasi külge panna, et ehk on landivahetusest abi. c 15 viset tegin. Kaevasin kõik kohad seal augus läbi, kui järjekordse viske kerimise ajal augu põhjast jätsku tugevad võnked hakkasid läbi ridva tulema ja spinna oli nagu moskvichi antenn. Merikas see pole, lõhe raisk, oranž lant lõugade vahel. Olen kogu aeg mõelnud, et mida siis teha kui selline kala peaks kunagi otsa tulema. Ega head plaani polnudki. Õnneks oli auk sügav ja palke ega muud risu lähedal polnud. Laisalt ja aeglaselt ujus ta pinna lähedale, peaga viskas ühele ning teisele poole, et landist vabaneda. Mõlemad kolmikud olid kenasti tal lõugade vahel ja olin valmis juba 100 m sööstudeks. Aga ei . . .  tema hoiab kangelt augu lähedale ja ei kavatsegi võitlema hakata. Tirisin siis teda tiba madalamale kaldaserva, et ta seal siis agressiivsust üles näitaks ja ennast väsitaks, sest muidu seda kala küll kätte ei saa. Pingutused hakkasid vilja kandma ning järgnesid mõned lühikesed sööstud ja keerutamised. Ikka ei mingeid 100 m sööste nagu olen teistelt lõhemeestelt kuulnud. Mis seal ikka, toimetasin temaga omamoodi ja c 30 min hiljem, kui tundus, et lõhe nüüd juba väga rahulikuks oli muutunud, ta välja võtta.

Hannes keeldus jõeka kahvaga kahvamast, sest kui miskit viltu läheb ja kala pääseb, siis arvas, et ma ei andesta seda talle kunagi. No jah, haarasin ühe käega tamiilist (0,30 ) ja teise käega võtsin jõekakahva ning juhtisin kala kahva poole. Kurat see kala on 3 korda pikem kui kahva võrk. Sain pea ja natuke kehast kahva ning viskusin koos kalaga kaldarohtu. Kala oli kahvast kohe väljas ja surusin ta kohe enda vastu, et tagasi vette ei vajuks. Õnnestus. Ebareaalne . . . 



Ilus konkslõug papa oma uhkes rüüs lebas minu ees. Kiire mõõtmine näitas L93 aga kaalu kaasas ei olnud. Oletasime ja heietasime, mis ta võiks olla aga esimamulje järgi c 8kg. Otsustasin konkslõua kotikalaks lugeda. Rasvauim oli seljast lõigatud, seega on tegemist Põlula Kalakasvatusest asustatud lõhega. Kui kõik kohustuslikud protseduurid tehtud, siis sellise suure elukaga võga mööda võsa ei roni ning otsustasime seada sammud tagasi auto poole.




Kotti ei mahu, mingit nööri ka pole, mis moodi teda transportida? Mäkaiver tuletas meelde, et jope all on pusa ja pusa kapuutsi küljes on nöör. Ühe hooga oli see nöör sealt läinud ja sidusin selle ümber kala saba. Nüüd sain kala üle õla võtta ning tagasiteele asuda.



Auto juures saime hinge tõmmata ning peale seda püüdsime tunnikene veel allavoolu, kuid õnn rohkem ei naeratanud.


Kokkuvõtteks, adrekapauk oli selline, et veel mitu tundi hiljem oli vibra põlveliigestes sees. Hea, et Hannes oli uue massina ostnud. Kala mahtus nippa nappa pagasiruumi ära. Suured tänud kampraadile vägeva tripi eest. Eelmine aasta sai tema merika, see aasta siis niipidi. Kodus kaaludes sai fikseeritud 9,02 kg

Unelmate päev  :)



Liikuvat pilti näeb siit