See sügis on väga omamoodi olnud. Kokku olen alates septembrist saanud teha 16 püügipäeva. Neist vaid kahel päeval pole ma kala kohanud. Selle eest on aga meri eriti kitsi olnud - 5 alamõõdulist kala, 4 ilusa kala ära minekut ning mõned järgi ujumised.
November on ikka kaunis kuu. Kui loodus juba talvelainele sätib, siis meri näeb nii paganama hea välja, et iga kivi taga võib paar kilo hõbedat olla.
Nädalavahetusel sai üks hommikupoolik taas kividel veedetud. Esimeses kohas oli vesi korralik kohv. Järgmisse kohta minnes, leidsin peaaegu püügikõlbuliku vee. Esimene vise ning opaaaa . . .
Sõit hakkas pihta, lähemale saades nägin pruuni külge ja tundus et tegemist kudenud kalaga. Nautisin võnkeid ja väga kaldale tulemisega ei kiirustanud. Plaan oli see kala vabastada. Nii et nautisin. L51

Lasin kala peale kiiret pilti tagasi vette!
Paari päeva jooksul on palju merikapilte postitatud ning hing hakkas närima. On vaja minna. Ilm endiselt super. Plaan tehtud - paar tundi kividel ning siis tööle tagasi. Püügikohta jõudes polnud ühtki autot ees ja vesi ideaalne. Sain vast sadakond meetrit kõndida kui nägin vees kahte vanemat meest lühikeste vahedega püüdmas. Tervitasin viisakalt, venekeelt kõnelevad teretasid vastu ja sain ka teada, et neil on hommikust saati vaikus olnud. Ei tahtnud nende püügimaale ette ronida ja liikusin sinna poole, kus nad hommikul olid alustanud.
Sidusin Aapua täishõbeda otsa, mis viimane kordki kala tõi. Kõigepealt proovisin üht head nukki, kus Merika Karika võistlusel kala otsas käis. Loopisin c pool tundi, täna vaikus. Võtsin ühe täiesti sirge kivise rannariba ette. Hea maatuulega viskasin pool rulli tühjaks ja lant lendas vahvasti. Sisustasin niiviisi lausa terve tunni. Liikusin pidevalt vaikselt edasi. Vene härrad liikusid nüüd hoopis minu poole oma püügimaaga. Olime c 100 m kaugusel üksteisest. Järsku käis pauk ridvast läbi ja korralik ralli algas. Kobisin kivi pealt maha, sain aru, et tõsisem tegelane on otsas. Pinda ei tule - ega tahtnudki. Lasin tal söösta ja keerutada ning kõndisin siis liivapeale koos kalaga. SUPER tunne.
Sidusin Aapua täishõbeda otsa, mis viimane kordki kala tõi. Kõigepealt proovisin üht head nukki, kus Merika Karika võistlusel kala otsas käis. Loopisin c pool tundi, täna vaikus. Võtsin ühe täiesti sirge kivise rannariba ette. Hea maatuulega viskasin pool rulli tühjaks ja lant lendas vahvasti. Sisustasin niiviisi lausa terve tunni. Liikusin pidevalt vaikselt edasi. Vene härrad liikusid nüüd hoopis minu poole oma püügimaaga. Olime c 100 m kaugusel üksteisest. Järsku käis pauk ridvast läbi ja korralik ralli algas. Kobisin kivi pealt maha, sain aru, et tõsisem tegelane on otsas. Pinda ei tule - ega tahtnudki. Lasin tal söösta ja keerutada ning kõndisin siis liivapeale koos kalaga. SUPER tunne.
Täishõbe 2,3kg ja L60. Naabrid tulid ka uudistama. Ajasime mõnusasti juttu ja uurisid landi kohta. Neil mõlemil olid punaka tooniga erksad landid. Nähes minu valikut, vahetasid mõlemad kohe landid hõbedaste vastu. Usk lanti on üks imelik asi . . .
Kuna töö kutsus, siis kaua ei viivitanud. Tegin mõned kohustuslikud pildid ja võtsin suuna tagasi linna. Paar tundi püüki ja 2,3kg emotsioone. Merikapüük on ju imelihtne :)
Kivi kotti kõigile, praegu on üks magusamaid merikaaegu!
Timo
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar