Kevadest on märkamatult sügis saanud. Eile jäi silma, et merevesi on mõnes kohas juba täitsa mõnus ja tasuks ehk merekala vaatama minna. Ühest viimasest jõekakäigust oli saabastesse rammusat muda jäänuud ning loodus tühja kohta ei salli.
Püügipaik oli mõnusalt rahulik, mitte ühtegi jalajälge rannal. Vesi oli selgemast selgem ning õrn maatuul lasi landil kaugele mere poole lennata. Mingi hetk oli tugev võtt aga siis sain aru, et lant on kinni. Sain päris sügavale järgi minna ning salavõrk oli põhjuseks, miks lant kinni oli. Tirisin võrgu kaldale ja sain ka landi kätte. Viljari WILD landist oleks väga kahju olnud ilma jääda! Ei hakanud seekord 1313 helistama. Istusin siis tiba ja nautisin niisama elu ning sõin magusaid punetavaid kibuvitsamarju.
Püük jätkus natuke eemal järgmise nuki peal. Seal hakkas silma vees hulpiv valge asi. Õnnestus lähedale kahlata ja vaata, veel üks salavõrk. Kui eelmisel oli ujukiks Valvoline õlikanku, siis sellel säästuveepudel. Selle võrgu tirisin ka kaldasse, oli muda täis.
Natuke maad edasi, olles sügavas vees, sain järsku kala otsa ning ülikaiff oli üle pika aja neid võnkeid tunda. Kes teab see teab, millest räägin. Enda juures vaatasin, et tegemist on alamõõdulisega, tegin ühe pisikese klipi ja pildi ning tagasi kasvama. Pool tundi hiljem sain veel kedagi lanti togima ja ujus mul jalgade ette välja. Silma järgi kindlasti mõõdukala, võrreldes selle L47-ga. Vahetasin siis lante ja tegin pause kerides, kuid võtma ma teda rohkem ei saanud.
Siis kohtusin landimeister Viljariga, sain uue musta nigli. Väga sexy mänguga ja hea pausitada kerimisel. Kindlasti saab see lanti palju püügiaega.
Edu ja kividel näeme!
Lisan klipi ka tänasest:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar