Naine nägi täna, kui rahutu ma olen ja ütles need kuldsed sõnad: "Mine siis kalale"
Ja ma läksingi merd nuusutama. Ilm oli fantastiline +9, päike ja nõrk maatuul. Mentor Raiko oli mõned päevad varem hulga tarka nõu andnud ja ma lausa kibelesin kohale jõudes, et esimene vise teha. Viskasin otse liivalt ja väga kaugele otse merre nii et õlg paigast ära sest kaldaääres oli vesi sogane. Oli vist neljas vise, kui sain nati rulli kerida ja tundsin, et f**k, lant on kinni. Hoidsin ritva pinge alla ja opaa, väga vaevaliselt hakkas liikuma, kerida ei jaksa. Siis sain natuke kerida ja hoidsin ritva tugevas paindes pea minuti, mõtlesin, et mis elukas see on. Sain kala pinnale, suur elukas tõesti, tegi küünlaid ja mida kõike veel, aga kurat kerida ei jaksanud. Siis tuli murdlaine eemalt ja avanes kaunis vaatepilt: Lainest läbipaistva päikesevalguse keskel on see elukas nagu siluett, tõeline elukas. Õnnestus veel kerida, kui hetkega jäi kõik vaikseks ja ridvast kadus pinge. Arvasin, et lisaks elukale olen ka Sveni käsitöölandist ilma aga sisse kerides oli lant õnneks alles.
Tegin veel mitmeid viskeid selles sektoris aga ei midagi. Tühi tunne peale sellist tralli. Järgnesid tunnid, kus suurimad elamused olid landi päästeoperatsioonid. Kahel korral ronisin nii sügavale, et endal ka nati hirm peale tahtis tulla. Ei saa ju teise inimese hoolega valmistatud lanti lihtsalt merele ära anda. Hargivahelt on püksid vaikselt lekkima hakanud ja pidin tõdema, et edasise püügipäeva peab mu hea sõber koos kaaslastega märjana/külmana kaasa tegema - keep cool!
Aeg kaob mereääres uskumatult kiiresti. Võtsin sammud alguspunkti juurde tagasi. Oli üks pisemat sorti sopike, mille väikese neeme tipus ma võluviskeid sooritasin. Hiilisin sinna just nii vaikselt nagu mentor oli eelnevalt õpetanud, isegi habeme kasvamist oli kohati kuulda. Proovisin siis erinevaid kerimistehnikaid ja landimängu. Eemal üks mees pani parasjagu pükstega võtku sisse, peale mida tuli minult uurima, et kuidas saaki on. No korras, mõtlesin ma. Niipalju siis tasa olemisest jne. Peale lühikest vestlust läks tema oma teed ja mina võtsin sihikule selle sopi vastasneeme. Esimese viskega hakkas möll pihta. Jõudsin veel vaadata, et kuidas kivi pealt alla saada ja kuhu kala meelitama hakata, et paremini teda kaldasse saada. Kahva ma ei kasuta, kuna tegemist on duelliga ja vastasel peab ka olema võimalus elule. See kala hakkas samuti korralikult vastu. Tegi ilusaid sööste ühele ja teisele poole, rullis ja hüppas, ilus vaadata. No tegelikult polnud seda ilu nii aega nautida sest käsi lausa värises ja oli hirm lahti pääsemise ees!
Lõpuks sain ta rannaliivale - tõeline iludus emane meriforell. Kolmik kenasti lõugadevahel kinni!
Uus isiklik rekord. Mõõdud L65, kaal 2,380kg
Landiks: Sven Laaneti sini-hõbe
Peale fotosessiooni tegin veel mõned visked sinna ja tuli üks veel otsa, kes kivide vahel lahti pääses. See võis ka c 2+ olla. Kuid siiani jääb kummitama too esimene elukas seal lainetes, pole õrna aimugi, kui pikk ta võis olla ja palju kaaluda! Sellise emotsiooniderohke laupäev. Veelkord tänud Raikole tarkuseterade eest, oleksin pool kala Sulle toonud, kui Sa poleks eile kala saanud :) Ja tänud landimeistrile Svenile, kurat see lant on nii ilusa mänguga, et muutub endalegi apetiitseks.
Järgmiste kordadeni!
Ja ma läksingi merd nuusutama. Ilm oli fantastiline +9, päike ja nõrk maatuul. Mentor Raiko oli mõned päevad varem hulga tarka nõu andnud ja ma lausa kibelesin kohale jõudes, et esimene vise teha. Viskasin otse liivalt ja väga kaugele otse merre nii et õlg paigast ära sest kaldaääres oli vesi sogane. Oli vist neljas vise, kui sain nati rulli kerida ja tundsin, et f**k, lant on kinni. Hoidsin ritva pinge alla ja opaa, väga vaevaliselt hakkas liikuma, kerida ei jaksa. Siis sain natuke kerida ja hoidsin ritva tugevas paindes pea minuti, mõtlesin, et mis elukas see on. Sain kala pinnale, suur elukas tõesti, tegi küünlaid ja mida kõike veel, aga kurat kerida ei jaksanud. Siis tuli murdlaine eemalt ja avanes kaunis vaatepilt: Lainest läbipaistva päikesevalguse keskel on see elukas nagu siluett, tõeline elukas. Õnnestus veel kerida, kui hetkega jäi kõik vaikseks ja ridvast kadus pinge. Arvasin, et lisaks elukale olen ka Sveni käsitöölandist ilma aga sisse kerides oli lant õnneks alles.
Tegin veel mitmeid viskeid selles sektoris aga ei midagi. Tühi tunne peale sellist tralli. Järgnesid tunnid, kus suurimad elamused olid landi päästeoperatsioonid. Kahel korral ronisin nii sügavale, et endal ka nati hirm peale tahtis tulla. Ei saa ju teise inimese hoolega valmistatud lanti lihtsalt merele ära anda. Hargivahelt on püksid vaikselt lekkima hakanud ja pidin tõdema, et edasise püügipäeva peab mu hea sõber koos kaaslastega märjana/külmana kaasa tegema - keep cool!
Aeg kaob mereääres uskumatult kiiresti. Võtsin sammud alguspunkti juurde tagasi. Oli üks pisemat sorti sopike, mille väikese neeme tipus ma võluviskeid sooritasin. Hiilisin sinna just nii vaikselt nagu mentor oli eelnevalt õpetanud, isegi habeme kasvamist oli kohati kuulda. Proovisin siis erinevaid kerimistehnikaid ja landimängu. Eemal üks mees pani parasjagu pükstega võtku sisse, peale mida tuli minult uurima, et kuidas saaki on. No korras, mõtlesin ma. Niipalju siis tasa olemisest jne. Peale lühikest vestlust läks tema oma teed ja mina võtsin sihikule selle sopi vastasneeme. Esimese viskega hakkas möll pihta. Jõudsin veel vaadata, et kuidas kivi pealt alla saada ja kuhu kala meelitama hakata, et paremini teda kaldasse saada. Kahva ma ei kasuta, kuna tegemist on duelliga ja vastasel peab ka olema võimalus elule. See kala hakkas samuti korralikult vastu. Tegi ilusaid sööste ühele ja teisele poole, rullis ja hüppas, ilus vaadata. No tegelikult polnud seda ilu nii aega nautida sest käsi lausa värises ja oli hirm lahti pääsemise ees!
Lõpuks sain ta rannaliivale - tõeline iludus emane meriforell. Kolmik kenasti lõugadevahel kinni!
Uus isiklik rekord. Mõõdud L65, kaal 2,380kg
Landiks: Sven Laaneti sini-hõbe
Peale fotosessiooni tegin veel mõned visked sinna ja tuli üks veel otsa, kes kivide vahel lahti pääses. See võis ka c 2+ olla. Kuid siiani jääb kummitama too esimene elukas seal lainetes, pole õrna aimugi, kui pikk ta võis olla ja palju kaaluda! Sellise emotsiooniderohke laupäev. Veelkord tänud Raikole tarkuseterade eest, oleksin pool kala Sulle toonud, kui Sa poleks eile kala saanud :) Ja tänud landimeistrile Svenile, kurat see lant on nii ilusa mänguga, et muutub endalegi apetiitseks.
Järgmiste kordadeni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar