Algandmed:
Õhk: +1
Taevas: Pilves
Hommikul vara ärgates ei suutnud otsustada, millisele jõele minna. Olin õhtul kaardilt mõned kohad välja valinud aga aerofoto pole päris see, mis kohapeal tegelikult võib olla. Sõitsin 07:00 bensukasse ja võtsin kohvi, pidasin enda mõtetega nõu.
Otsustasin, et tasulise jõe peale (Järvamaa) ma seekord ei lähe. Võtsin suuna jõele nr 2, sõites mõtlesin, et kui see jõgi peaks jääs olema, siis olen niisama looduses ja kolan ringi, avastan uusi paiku.
Kohale jõudes oli jõgi kenasti lahti, kuid lund oli maas päris korralikult, kõva koorik peal. Nii nagu astusin, oli ragin järel. Tõmbasin siis oma neopreenid jalga ja ülesse jätsin talvekämo, sest lumel liikudes oleks ma kõik kalad juba 50 m ette ära hirmutanud.
Veetase oli valitud lõigul suhteliselt madal, aga kahlates avastasin palju sügavamaid auke, kuhu tulevikus kindlasti tagasi lähen. Esimese 100 m jooksul oli kohe üks sproti mõõdus hõrnas otsas (vobleriga peaaegu ühe pikkused). Kahlasin üle kopratammide, sügavamate kohtade peal tulin jõest välja.
Tunnike loopimist ei andnud tulemust. Tundsin rõõmu pigem mõnest väga heast viskest, kus vobler lendas täpselt soovitud kohta, aga juhtus ka selliseid viskeid, kui tuli puu otsas käia :). Ühel pikemat viset lubaval kohal viskasin käänaku peal olevasse kaldaserva ja kohe puraki, viskasin vobleriga kalae otse vastu pead. Natuke punnis vastu, proovis sügavamale ujuda, tantsu järgi tundus mõõdus kala olevat aga mitte mingi kolli mõõt. Kala lähemale kerides ja pinnale tõustes nägin et üks konks hoiab ainult natuke põses kinni. Ei teagi, kas ta ründas voblerit enda kaitseks, jahi pidamiseks ei tundunud tal küll seda aega olevat. Tõmbasin ta jääservale ja mõõdu järgi L39. Panin kotti, kuna see minu esimene mõõdukala üldse. Hea tunne oli :)
Istusin siis seal samas jääserval, jõin teed ja kuulasin, kuidas linnud on elavalt hakanud säutsuma ja ootavad rahutult kevadet. Peale pausi loopisin veel igaks juhuks seda auku ja liikusin edasi. Uus käänak ja kohe jälle mõõdus kala otsas, tegi tunduvalt rohkem möllu aga siis järsku jäi kõik vaikseks. Natuke kripeldama jäi aga kotis olev kala leevendas kaotusevalu. Tegemist on ikkagi duelliga ja kaotama peab ka oskama. Seejärel muutus jõgi väga madalaks ja vesi vaevalt üle pahkluu, sealt edasi ei olnud mõtet kolada.
Tagasi teel vaatasin veel paari jõge autoaknast, et kus vesi vaba ja kuhu võiks teine kord kolama minna. Ühel metsateel otsustasid kaks pirakat põtra väga julgelt prantslaste autotoodangut uudistama tulla. Kalpsasid üle tee ja jäid kohe vahtima. Mõtlesin, et jään seisma ja teen neist sõbrapilti aga karstsin peatuda, kuna oli suur oht kinni jääda ja need põdrad never poleks mu sidrunit lükkama tulnud.
Lisan püügist ühe lingi ka juurde!
Õhk: +1
Taevas: Pilves
Hommikul vara ärgates ei suutnud otsustada, millisele jõele minna. Olin õhtul kaardilt mõned kohad välja valinud aga aerofoto pole päris see, mis kohapeal tegelikult võib olla. Sõitsin 07:00 bensukasse ja võtsin kohvi, pidasin enda mõtetega nõu.
Otsustasin, et tasulise jõe peale (Järvamaa) ma seekord ei lähe. Võtsin suuna jõele nr 2, sõites mõtlesin, et kui see jõgi peaks jääs olema, siis olen niisama looduses ja kolan ringi, avastan uusi paiku.
Kohale jõudes oli jõgi kenasti lahti, kuid lund oli maas päris korralikult, kõva koorik peal. Nii nagu astusin, oli ragin järel. Tõmbasin siis oma neopreenid jalga ja ülesse jätsin talvekämo, sest lumel liikudes oleks ma kõik kalad juba 50 m ette ära hirmutanud.
Veetase oli valitud lõigul suhteliselt madal, aga kahlates avastasin palju sügavamaid auke, kuhu tulevikus kindlasti tagasi lähen. Esimese 100 m jooksul oli kohe üks sproti mõõdus hõrnas otsas (vobleriga peaaegu ühe pikkused). Kahlasin üle kopratammide, sügavamate kohtade peal tulin jõest välja.
Tunnike loopimist ei andnud tulemust. Tundsin rõõmu pigem mõnest väga heast viskest, kus vobler lendas täpselt soovitud kohta, aga juhtus ka selliseid viskeid, kui tuli puu otsas käia :). Ühel pikemat viset lubaval kohal viskasin käänaku peal olevasse kaldaserva ja kohe puraki, viskasin vobleriga kalae otse vastu pead. Natuke punnis vastu, proovis sügavamale ujuda, tantsu järgi tundus mõõdus kala olevat aga mitte mingi kolli mõõt. Kala lähemale kerides ja pinnale tõustes nägin et üks konks hoiab ainult natuke põses kinni. Ei teagi, kas ta ründas voblerit enda kaitseks, jahi pidamiseks ei tundunud tal küll seda aega olevat. Tõmbasin ta jääservale ja mõõdu järgi L39. Panin kotti, kuna see minu esimene mõõdukala üldse. Hea tunne oli :)
Tagasi teel vaatasin veel paari jõge autoaknast, et kus vesi vaba ja kuhu võiks teine kord kolama minna. Ühel metsateel otsustasid kaks pirakat põtra väga julgelt prantslaste autotoodangut uudistama tulla. Kalpsasid üle tee ja jäid kohe vahtima. Mõtlesin, et jään seisma ja teen neist sõbrapilti aga karstsin peatuda, kuna oli suur oht kinni jääda ja need põdrad never poleks mu sidrunit lükkama tulnud.
Lisan püügist ühe lingi ka juurde!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar