pühapäev, 2. oktoober 2016

Salmo / Lõhe tripp vol 3


Olen sel hooajal enamus püüke teinud lendõngega, spinna-püüke vaid 2. Täna varahommikul otsustasime Hannesega teha spinna tripi lõhejõele. Kaks varasemat käiku lendõngega on olnud tagasihoidlikud ja piirdunud mõne alamõõdulise jõeforelliga. Ka putukakarp oli nii hõredaks jäänud, et spinna oli ainuke valik. 3m merika kaigas.

Hommikused  +6 kraadi, kergelt sompus ilm, õrn udu metsaniidul, rändlindude laulu saatel sidusin Are oranži vobleri tamiili otsa ning seadsime sammud jõe äärde. Tingimused olid ideaalsed. Selline tunne, et iga vise võiks kena kala otsas olla. Võiks olla, võiks . . . Ja niimoodi kammisime kenad kurvid ja augud tund tunni järel läbi ning optimism sulas nagu suvekuu lumi. Vahepeal oli ka mõnda teist optimistliku spinnatajat näha ning see vähendas enda hõredat seisundit veelgi. Tegime kerge eine ja jätkasime püüki, vahetasin vobleri pöörleva vastu ning eelneva 4 tunni püügimuster kordus. Täielik vaikus.

Siis enne ühte käänakut heitsin landi vastaskaldasse ja kerides justkui keegi oleks jälitanud. Auk tundus sügav ja paistis selline merika mõõtu valvur olevat, kes korra huvi näitas. Ütlesin Hannesele, et pssst . . . . ja hakkasime seda auku läbi kammima. Vaikus. Istusime ja loopisime. Siis otsustasin Are oranži tagasi külge panna, et ehk on landivahetusest abi. c 15 viset tegin. Kaevasin kõik kohad seal augus läbi, kui järjekordse viske kerimise ajal augu põhjast jätsku tugevad võnked hakkasid läbi ridva tulema ja spinna oli nagu moskvichi antenn. Merikas see pole, lõhe raisk, oranž lant lõugade vahel. Olen kogu aeg mõelnud, et mida siis teha kui selline kala peaks kunagi otsa tulema. Ega head plaani polnudki. Õnneks oli auk sügav ja palke ega muud risu lähedal polnud. Laisalt ja aeglaselt ujus ta pinna lähedale, peaga viskas ühele ning teisele poole, et landist vabaneda. Mõlemad kolmikud olid kenasti tal lõugade vahel ja olin valmis juba 100 m sööstudeks. Aga ei . . .  tema hoiab kangelt augu lähedale ja ei kavatsegi võitlema hakata. Tirisin siis teda tiba madalamale kaldaserva, et ta seal siis agressiivsust üles näitaks ja ennast väsitaks, sest muidu seda kala küll kätte ei saa. Pingutused hakkasid vilja kandma ning järgnesid mõned lühikesed sööstud ja keerutamised. Ikka ei mingeid 100 m sööste nagu olen teistelt lõhemeestelt kuulnud. Mis seal ikka, toimetasin temaga omamoodi ja c 30 min hiljem, kui tundus, et lõhe nüüd juba väga rahulikuks oli muutunud, ta välja võtta.

Hannes keeldus jõeka kahvaga kahvamast, sest kui miskit viltu läheb ja kala pääseb, siis arvas, et ma ei andesta seda talle kunagi. No jah, haarasin ühe käega tamiilist (0,30 ) ja teise käega võtsin jõekakahva ning juhtisin kala kahva poole. Kurat see kala on 3 korda pikem kui kahva võrk. Sain pea ja natuke kehast kahva ning viskusin koos kalaga kaldarohtu. Kala oli kahvast kohe väljas ja surusin ta kohe enda vastu, et tagasi vette ei vajuks. Õnnestus. Ebareaalne . . . 



Ilus konkslõug papa oma uhkes rüüs lebas minu ees. Kiire mõõtmine näitas L93 aga kaalu kaasas ei olnud. Oletasime ja heietasime, mis ta võiks olla aga esimamulje järgi c 8kg. Otsustasin konkslõua kotikalaks lugeda. Rasvauim oli seljast lõigatud, seega on tegemist Põlula Kalakasvatusest asustatud lõhega. Kui kõik kohustuslikud protseduurid tehtud, siis sellise suure elukaga võga mööda võsa ei roni ning otsustasime seada sammud tagasi auto poole.




Kotti ei mahu, mingit nööri ka pole, mis moodi teda transportida? Mäkaiver tuletas meelde, et jope all on pusa ja pusa kapuutsi küljes on nöör. Ühe hooga oli see nöör sealt läinud ja sidusin selle ümber kala saba. Nüüd sain kala üle õla võtta ning tagasiteele asuda.



Auto juures saime hinge tõmmata ning peale seda püüdsime tunnikene veel allavoolu, kuid õnn rohkem ei naeratanud.


Kokkuvõtteks, adrekapauk oli selline, et veel mitu tundi hiljem oli vibra põlveliigestes sees. Hea, et Hannes oli uue massina ostnud. Kala mahtus nippa nappa pagasiruumi ära. Suured tänud kampraadile vägeva tripi eest. Eelmine aasta sai tema merika, see aasta siis niipidi. Kodus kaaludes sai fikseeritud 9,02 kg

Unelmate päev  :)



Liikuvat pilti näeb siit


pühapäev, 31. juuli 2016

Juulikuus on emotsiooni



Üle pika aja sai ette võetud selline käik, et äratuskell äratas 5:00 hommikul. Tanklast kohvi ja söök kaasa ning panime Elmeriga jõe poole teele.

Viimasest püügist oli alles jäänud ainult üks woolly + Salmost soetatud putukad. Enda seotud olid kahjuks loodusesse jäänud ja polnud aega, et uusi siduda. Alustuseks panin ühe musta uppuva putuka, millega sai kohe esimese tunni jooksul 2 alakat otsa. Siis suutsin selle putuka okstesse heita ja ilma jäingi. Tuli otsa siduda raskekahurvägi, mis on varem päeva päästnud - oliivikarva woolly. Tõeline murdja (luban, et seon neid karpi tublisti juurde).

Liikusime kahlates vastuvoolu rullheidetega. Väga mugav on nii püüda, kui vaadata neid võsaseid kaldaäärseid, kus oleks juba närvid puruks. Mingil hetkel jõe profiil muutus sügavaks ja pidime välja ronima. Kaldal oli viskekohti jube vähe. Peale pisikest käänakut oli üks avaram koht ja astusin kaldaservale suhteliselt ettevaatamatult. Heitsin woolly 2 m kaugusele endast ja tugev jõnksatus käis läbi ridva ning sööst otse vastaskaldasse rohtu. Ei jõudnud haakida ega miskit. Ei näinud, mis kalaga tegu. Hoidsin nööri pinges ja suunaga enda poole ning kalaoma jõuga ise rapsis rohust välja vabamasse vette. Täpik. Otsis oma peidukaid sööstudega. Mingil hetkel nägin, et putuka konks on väljaspoolt lõpuse kaane küljes. Ju oli mööda rabanud. Nüüd tuli hinge kinni hoida, et auk luu sees liiga suureks ei läheks ja konks välja ei tuleks sööstude peale. Väsimuse märke näidates ronisin jõkke sisse ja peagi oli kala käte vahel. Võimsa peaga konkslõug papakala. Sellist värvi pole ma ka varem kohanud forellide juures. Tõeliselt kaunis kala L47.  Peale rõõmuhüüet oli kahjuks tükiks ajaks jõeääres vaikus!










Juulikuus on emotsiooni!
Edu kõigile, kes viitsivad sellise palavusega võsas ragistada.
Lisan ka video, mille Elmer üles filmis, tänud selle eest!





esmaspäev, 20. juuni 2016

Tormiga seiklemas


Optimistlukud lendõngemehed otsustasid ilmateate kiuste jõge piiluma minna. Kohale jõudes oli tuul selline, et üle Eesti c 20 000  majapidamist ilma elektrita. Lennutamisest ei tulnud sellise tuulega mindagi välja ning varuks oli plaan B (spinna). Õnneks asi veel nii hull polnud, et vasaku käega oleks hakanud spinnal tamiili sisse tõmbama. Kasutasin peamiselt leechi, sest vaatamata halvale ilmale oli kohati mõni pinnalt toituja ka olemas. Peale 2 alakat sain valge kiirabi leechiga ka ühe kobedama L38 konksu otsa (CR), mis jäigi päeva suurimaks. Tuult mehe eest, vihma peksis ja taevas mürises. Kuid ikkagi lahe sellise ekstreemse ilmaga ringi seigelda.

Tänud Elmerile klipi ja foto eest!




Videoklippi

laupäev, 4. juuni 2016

Mayfly time

On ühepäevikute aeg. Seda lühikest perioodi looduses võib vist nimetada lendõnge sõprade seas kõige ilusamaks ja atraktiivsemaks ajaks. Eile viisid tööasjad mind Tallinnast kaugemale ja ikka tuleb püügivarustus autos hoida. Tagasiteel sai suur kaubik teeäärde pargitud ja püük võis alalta.

Tegelikult algas püük visuaalse vaatlusega. Kala käib pinnal ja mulksude järgi reedab oma asukoha. Esialgu ei haaranud silm ühtegi mulksu ega veekeerist. Liikusin allavoolu, uus peatus, c 10-15 min jälgimist, et kas keegi täpilistest on mulksutamas. Ja siis jälle allavooli jne jne. Lõpuks ühe koha peal, kuhu kärestikust vesi suuremasse basseini tuli, oli mulksumeister platsis ja käis aktiivselt pinnas. Teise õnnestunud viske järel käis kohe rabamine ja ralli algas (minu haakimise oskus on õnneks arengu läbinud). Kala pani esmalt kohe oksarontide suunas minema ja keerutaski end kinni. Õnneks suutsin ta sealt lahti harutada. Ähmi oli endal niipalju sees, et heitenööri unustasin sisse kerida, ja see oli minu taga mitmes kohas kinni ja ümber jala samuti :)
Lõpuks sain kala kaldale, kiire mõõtmine L37. Emotsiooni oli kuhjaga. Eriti see rabamise hetk. Tegemist siis esimese mõõdus lendõngega püütud täpikuga. Lubasin ta loodusesse tagasi. Istusin tiba kaldaäärisel ja nautisin olnud olukorda.

Liikusin edasi allavoolu ja tegin vaatluspause. Ühe puu all käisid väikesed forellid pinnas. Üks eriti vallatu hüppas täispikkusega veest välja. Visuaalselt väga lahe vaade. Ilm näitas muutumise märke. Tumedad pilved kogunesid ja lauspäikese aeg sai vaheldust. Kohati müristas ja tuli korraks hoovihma. Mõtlesin, et kui jääbki sadama, siis mis  moodi ma veepinnalt need mulksud üles leian? Õnneks oli ainult minuteid 5 vihma.

Aeg kulub märkamatult ja koos vaatluspausidega c 5h seljataga. Otsustasin sammud tagasi auto poole seada, et mitte väga pimeda peale jääda. Kohati oli maastik raske ja lihtsam oli mööda jõge liikuda. Loodsin niiviisi enda ees vastuvoolu liikudes mõnda veekeerist või pinnalkäimist näha. Ja õnnestuski.
Ühe sirge lõpus puuoksa kõrval käis aktiivne toitumine. Kala reetis oma asukoha. Esimeste rullheidetega ei õnnetusnud putukat mulksukohani toimetada, natuke jäi puudu. Astusin sammu lähemale ja nööri tibake rohkem veel välja ja uus rullheide. Putukas maandus täpselt sinna, kuhu pidi. Kohe ka rabamine ja tugevad võnked läbi ridva. Oli selge, et kena mõõdukala otsas. Ta teadis kõiki peidukohti ja nii panigi kaldaalusesse. Jõgi oli väga kitsas selles kohas ja eriti ruumi mul temaga seal polnud. Suutsin ta kalda alt välja saada ja ta pani kohe teisele poole rohutaimedesse kinni. Mul adrenaliin tagus sajaga. Harutasin ta ka sealt välja ning ei jäänud muud üle, kui ritv ühes käes, tamiil teises ja väsitasin teda, et mitte väga palju ruumi talle anda. Lõpuks näitas väsimuse märke ja võtsin turjast kinni. Olemas!




Kiired mõõtmised L43 ja nati alla kilo. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Ja nii istusin koos kalaga kaldaäärisel, nautisin jõge, päikeseloojangut ja emotsioone.

Kodus avastasin, et peakaamera aku oli eriti tubli olnud ja sain kaadrisse mõlemad kalad, kes ennast näitasid. 




Nagu kamraad Elmer ilusti ütles: "Kui lennukapüük üleüldse on atraktiivne ja palju elamusi pakkuv, siis mis seals alata, pinnaka aeg on ikka selle kõige kroon!"

neljapäev, 19. mai 2016

209 lõhet ja 17 merikat - maksa kinni või tee järgi!!!

Sellise tulemusega teen ilmselt ka kõvematele Eesti punaseküttidele silmad ette! Aga see kord käisin hoopis teadust tegemas ja loodusele natuke enda aega tagasi andmas.

Nimelt igal aastal loetakse Pirita jõest merre laskuvaid 1 ja 2 aastaseid lõhelisi. Mark Pahk kutsus endale appi vabatahtlike, kes aitaksid teda selle protsessi juures. Leidsin ka ühe vabama õhtu ja leppisime c 16:30 kokku, et olen Pirita paadilaenutuse sillal. Täpselt kella pealt oli Mark ka kohal ja võtsime suuna seal samas läheduses oleva mõrra poole. Tegemist on siis teaduspüügiks mõeldud mõrraga, mis püüab kinni u 20% laskuvatest kaladest.

Puhastasime mõrra seinad sinna kogunenud sodist ja hakkasime siis vaatama, palju neid täpilisi mere poole on suuna võtnud viimase 24h jooksul. Päike paistis ja õhusooja oli 18 kraadi ringis. Tõeliselt mõnus oli paadiga jõepeal olla. Mõrra kott, kuhu kala koguneb, oli peaaegu juba veepinnal ja siis hakkas see põhi kihama täpilistest kaladest, sekka ka hunnik ogalikke ja viidikaid. Väikse kahvaga eraldasime lõhilased teistest ja panime paadis eraldi veega täidetud kastide sisse. Eraldi lugesime veel ära kollase täpiga märgistatud kalad, keda Mark oli eelmisel õhtul märgistanud ja ülesvoolu vabastanud. Mark ütles et täna on siin kokku u 210 lõhet ja et tuleb pikk õhtu (eelmisel päeval oli ta maininud et u 19.00 on kalad loetud ja teadustöö tehtud). Kollatäpiga märgistatud kalad mõõtsime mõrra juures paadis ära ja seejärel vabastasime, et nad saaksid oma kalaelu alustada suures meres.

Vahetasime veel kastide sees olevat vett, et kaladel oleks piidavalt hapniku ja võtsime paadiga suuna ülesvoolu, et seal kõik kalad märgistada, mõõta ning kaaluda. Ülilahe oli mootorpaadiga mööda jõesäbi ülesvoolu sõita. See tegevus Pirita jões keelatud aga teaduse nimel võis. Sedasi avanes jõele hoopis teistsugune vaade ja see oli puhas fun  :)

Ankurdasime paadi enne kärestiku ühe saarel asuva puu külge ja alustasime õhtupäikese saatel pikka mõõtmise ja märgistamsie protsessi. Märgistamine on üks äärmiselt täpne tegevus ja käsi väriseda ei tohi. See on omaette kunst süstida väikesele rabelevale kalale silma taha pisike kollane täpike. Sain aru et Mark on seda tuhandeid ja tuhandeid kordi teinud. Õnnek oli minu kohustus fikseerida paberil kalade tehnilised ja taktikalised andmed (liik, pikkus ja kaal). Lõhed ühes tabelis ja forellid teises.
Vahetasime korduvalt vett, et kalade heaolu väga ei kannataks. Tunnid läksid suhteliselt rutiinse tegevuse saatel. Märgistamine, mõõtmine, kaalumine ja vabastamine. Siis uus kala jne jne. Kuna mina olin esimest korda, siis ma seda rutiini ei tajunud. Vahele rääkisime kalapüügijutte ning muid tähelepanekuid. Suurema osa ajast ma muidugi kuulasin tarka juttu. Isegi u kell 21:00  paiku oli veel huvitav, kui lõpuks said kõik kalad tedusesse fikseeritud ja vabastatud. 209 lõhet ja 17 forelli. Kui arvutada, et mõrd püüab ööpäevas 20% laskujatest siis oli tegelik laskujate arv kuskil 1000 kala ringis. Väga võimas.

Loodus pakkus päikeseloojanguga visuaalselt ilusat vaatepilti. Mitmed noorpaarid istusid eemal jõekaldal, kes tipsutasid, kes istusid niisama ja jutustasid. Meie - kaks meest ka koos paadis. Ilmselt arvasid kaldal olijad samuti, et meil on oma moodi romantika. Võis täitsa tobe mulje jääda - aga teaduse nimel tuleb ka sellist olukorda ette!

Tänud Mark, et kaasa sain tulla ja pisikese panuse anda teadustööle, Sinu räägitud jutt tegevuse juurde avardas oluliselt teadmisi täpikute elust! Sel kevadel on Marki andmetel olnud väga head laskujate numbrid ja püstitatud läbi aastate ka laskujate rekord.  Lõheliste kaitsel on kindlasti siin oma osa. Kui näed oma silmaga tulemust, siis innustab see veelgi rohkem sügisel lõhevalves osalema!!!




pühapäev, 17. aprill 2016

Lendõngega - müüdud mees!


Aasta tagasi käisin lendõngekoolitusel, et sellest maailmast tiba aimu saada. Tookord arvasin, et pole veel valmis sellesse maailma sukelduma. Aga mõtted sel teemal jäid kuklas tiksuma ning alateadlikult ikkagi teema huvitas. Sügisel avanes võimalus väga hea hinna eest Vision Atomi lennukakomplekt osta ning tegin diili ära. Õng seisis päris pikalt vutlati sees ja ootas oma aega. Paaril õhtul sai WB (woolly bugger) putukaid ka seotud, et jõe äärde minnes kõik olemas oleks.




Olin teinud sel hooajal paar jõekapüüki spinnaga ning lendõngega minek lükkus kogu aeg edasi. Natuke oli meelest ära läinud liidtrite ja lipsu teema + sõlmed. Õnneks, kui seda muret Mikule kurtsin, kutsus ta mind enda poole ning tegi puust ette punaseks mis ja kuidas peab käima. Polnudki nii hull, kui arvasin. Ajasime veel niisama juttu elust olust ja ilmavaatest, mugisin peaegu pool ahjuplaati Miku naise tehtud kohupiima-moonisaiu ja elu oli nagu lill!


Kuigi praegu on super merikailmad, siis otsustasin koos Elmeriga täna selle lennukapüügi ette võtta.

Elmer oli varem u 4 korda käinud lennutamas, seega kui mul midagi küsida, siis infopank on kaasa.

Valisime ühe väga lageda jõe, kus oleks hea muretu heiteid harjutada. Kohapeal tuli tõdeda, et vastutuul on päris korralik ja vastuvoolu püügist ei tule midagi välja. Tegime väikse 2km rännaku ülesvoolu, et siis tagasi tulles heitetingimused meile sobivad oleks. Need esimesed heited olid täpselt sama valed kui aasta tagasi koolitusel. Tahtsin kohe randmega hakata neid heiteid tegema ja midagi ilusat see kaasa ei toonud. Toppisin õnge käepideme jope varruka sisse, et ranne ei liiguks. Päris hästi aitas :)  





Esimene kontakt tuli c tunnise püügi järel. Üllatus oli suur. See oli nii ootamatu, et magasin haakimise lootusetult maha. Heited läksid ka üha paremaks ning isegi WB putukas kukkus peaaegu sinna, kuhu ise soovisin. Tuletasin meelde Miku sõnu, kuidas teatud lõike ja kurve läbi püüda, et heiteliini mitte kalale pähe visata ja sellega teda hirmutada. Kiiret pole kuhugi - nautisin seda protsessi. 


Enda seotud WB:


Samm haaval, heide heite järel ja uus kontakt. Nüüd sain sekundiks ka kala otsa aga ikkagi peab rohkem valmis olema selle hetke jaoks. Aeg läheb tõeliselt lennates selle püügi juures. Ilm läks kenasti pilve ja hakkas sadama. Järsku kuulsin eemalt karjatust - OTSAS. Elmeril õnnestus oma lennukaga esimene kotikala saada - õnnesoovid talle. Mina proovisin tekkinud pusa sel hetkel lahti harutada.



Elmeri täpik:





Siis sain ka kala veelkord korraks otsa, haakimine polnud veel päris see aga parem kui eelnevad. Vähemalt sai õnge korraks looka tõmmata ja pinge all hoida - kuradi mõnus oli see hetk. Hoopis midagi muud, kui spinnaga kerida. Nii vahetu. Siis jalutas meile vastu üks spinnamees, kel seni kontakte pole olnud. Otsustaisme, et püüame ikkagi tema tuldud maa ka lennukaga läbi. Elmeril kohe c 30 täpik kaldale. Mul toimus mõni minut hiljem korrailk võtt, haakisin kenasti ja sõit võis alata. Kala toimetas omi sööste aga pinnale ennast ei näidanud. Mõnusad võnked olid. Sain ta juba enda juurde tuua, kerisin heitenööri rullipeale ja juhtisin kala, ikka ei näidanud ennast kuni ühtäkki pinge kadus ja nöör vajus lõdvaks. Ei saanudki aru, et oleks midagi valesti teinud, ju siis pidigi ära minema.

Aga adrekapauk oli seda väärt!!!



Lõpuks hakkasid optimistlikud lennutajad ära väsima ja nii võtsime sammud auto poole. Kokku 7h lennutamist on alustuseks päris paras. Paar kala käisid ka pinnalt putukaid haaramas, seega ühepäevikute ajal on meil sinna kindalsti tagasiminek!

Kokkuvõtteks oli see püük äärmiselt nauditav ja palju põhjalikum kui spinnaga võsas ragistamine. Muidugi pean endale aru andma, et sellisel lagedal lõigul ei saagi see püük raske olla. Kui mõned puud ja põõsad lähedusse panna, siis juba läheb keerulisemaks ja putukad hakkavad okstes oma elu elama. Arenguruumi üle ei saa kurta, tuleb veel erinevaid heiteid õppida nii et ei peaks õngega ette taha vehkima hakkama. Ning muidugi see putukate kirju maailm, kuidas neid siduda, millal mida otsa panna jne. Põnev!










pühapäev, 13. märts 2016

Kevadist merikat otsides



Eile äänes ühes lahesopis saime parve peale. Kamraadil kaks kena kala keerutasid lahti, minul aga ainult järgi ujumised. Aega oli nii palju nendega tometada, et proovisin lõpuks terve landikarbi läbi (hõbe aap, sinine wild, siis aap mini, roosa wild, siis pks vana leitud laisa mänguga lant), ikka vaid järgi ujumised. Vesi oli lahesopis plekk ja pull oli vaadata, et eemal veepinnal veekeerised. Forell möllas seal. Saatsin landi teele sinnapoole, kerides näen lanti tulemas ja laine landi taga, kolmekesi uudistasid aga ära ei võtnud, panid vaid tonksat ja vsjo. Ja sedasi kordi ning kordi. Regi kohe päris abituks, samas jälle uus kogemus, kuidas nulliks jääda :)


Tegeliku põhjuse minekuks andis see pildil olev rull. Nilemt oli mu ühe hooaja vanune Catana koledat häält tegema hakanud ja paaril viimasel püügil oli mul tunne, et rulli ragin/kõrin pigem peletab kalad eemale, sest ühtegi merekala ma selle aasta numbri sees näinud polnud.

Saatuse tahtel otsustas üks kõva merikamees oma püügivarustuse müüki panna ning lendõnge meheks hakata. Ma siis kiiresti kriblasin sõnumi ja uurisin, mis rulliga tegu ja mis hinnaga kaupa saaks teha? Ütlen Toomasele suured tänud väga hea rulli eest. Kaasa sain veel hulga tamiili ja hooldusvahendid. Tamiil ka väga viis, mõnus oli püüda, lant lendas sirinal!


Kuna hing ei andnud rahu sellise trallitamise peale, mis eile aset leidis nii, et isegi öösel unes oli paar äraminekut, siis otsustasin täna uuesti seda kivitagust kontrollima minna. Sättisin tööl asjad nõnd, et pealelõunat tegin kiire sutsaka samasse kohta, kus eile see action toimus. Hiilisin peaaegu rinnuni vette ja hakkasin siis toda kivi pommitama. Teise viskega oli kala otsas. Kena pontsik, sain juba enda juurde toodud ja mõttes lugesin kotikalaks, aga tema nii ei arvanud. Keeras lahti ennast konksu otsast viimasel hetkel. Mis ikka, uus vise ja kone tonks-tonks aga ära ei võtnud. Uuesti vise, kerin pikalt ja siis ridva otsast u 3m kauguselt rabas landi ära. keerutas ennast põhjas ja osutus sitkeks võitlejaks. Lõpuks tõstsin välja, ridva mõõdupuu järgi täpselt L50 aga kuna nii sale tegelane et oleks sobinud püksirihmaks siis C&R. Tundus tiba tume ka, ilmselt kudenud kala.

Peale seda sain paar viset hiljem veel samast sektorist väga kena kala otsa, kes ainult veepinnal keerutas ja sahmis, kuni minema sai. Kena kala oli. Siis järgnes pikk vaikus ja disko oli selleks korraks läbi. Kõik action toimus Viljari sinise wild landiga. Wägev wärk! Sellise piitsutamisega võib ära harjuda.