Viimasest püügist oli alles jäänud ainult üks woolly + Salmost soetatud putukad. Enda seotud olid kahjuks loodusesse jäänud ja polnud aega, et uusi siduda. Alustuseks panin ühe musta uppuva putuka, millega sai kohe esimese tunni jooksul 2 alakat otsa. Siis suutsin selle putuka okstesse heita ja ilma jäingi. Tuli otsa siduda raskekahurvägi, mis on varem päeva päästnud - oliivikarva woolly. Tõeline murdja (luban, et seon neid karpi tublisti juurde).
Liikusime kahlates vastuvoolu rullheidetega. Väga mugav on nii püüda, kui vaadata neid võsaseid kaldaäärseid, kus oleks juba närvid puruks. Mingil hetkel jõe profiil muutus sügavaks ja pidime välja ronima. Kaldal oli viskekohti jube vähe. Peale pisikest käänakut oli üks avaram koht ja astusin kaldaservale suhteliselt ettevaatamatult. Heitsin woolly 2 m kaugusele endast ja tugev jõnksatus käis läbi ridva ning sööst otse vastaskaldasse rohtu. Ei jõudnud haakida ega miskit. Ei näinud, mis kalaga tegu. Hoidsin nööri pinges ja suunaga enda poole ning kalaoma jõuga ise rapsis rohust välja vabamasse vette. Täpik. Otsis oma peidukaid sööstudega. Mingil hetkel nägin, et putuka konks on väljaspoolt lõpuse kaane küljes. Ju oli mööda rabanud. Nüüd tuli hinge kinni hoida, et auk luu sees liiga suureks ei läheks ja konks välja ei tuleks sööstude peale. Väsimuse märke näidates ronisin jõkke sisse ja peagi oli kala käte vahel. Võimsa peaga konkslõug papakala. Sellist värvi pole ma ka varem kohanud forellide juures. Tõeliselt kaunis kala L47. Peale rõõmuhüüet oli kahjuks tükiks ajaks jõeääres vaikus!
Juulikuus on emotsiooni!
Edu kõigile, kes viitsivad sellise palavusega võsas ragistada.
Lisan ka video, mille Elmer üles filmis, tänud selle eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar