Sellise tulemusega teen ilmselt ka kõvematele Eesti punaseküttidele silmad ette! Aga see kord käisin hoopis teadust tegemas ja loodusele natuke enda aega tagasi andmas.
Nimelt igal aastal loetakse Pirita jõest merre laskuvaid 1 ja 2 aastaseid lõhelisi. Mark Pahk kutsus endale appi vabatahtlike, kes aitaksid teda selle protsessi juures. Leidsin ka ühe vabama õhtu ja leppisime c 16:30 kokku, et olen Pirita paadilaenutuse sillal. Täpselt kella pealt oli Mark ka kohal ja võtsime suuna seal samas läheduses oleva mõrra poole. Tegemist on siis teaduspüügiks mõeldud mõrraga, mis püüab kinni u 20% laskuvatest kaladest.
Puhastasime mõrra seinad sinna kogunenud sodist ja hakkasime siis vaatama, palju neid täpilisi mere poole on suuna võtnud viimase 24h jooksul. Päike paistis ja õhusooja oli 18 kraadi ringis. Tõeliselt mõnus oli paadiga jõepeal olla. Mõrra kott, kuhu kala koguneb, oli peaaegu juba veepinnal ja siis hakkas see põhi kihama täpilistest kaladest, sekka ka hunnik ogalikke ja viidikaid. Väikse kahvaga eraldasime lõhilased teistest ja panime paadis eraldi veega täidetud kastide sisse. Eraldi lugesime veel ära kollase täpiga märgistatud kalad, keda Mark oli eelmisel õhtul märgistanud ja ülesvoolu vabastanud. Mark ütles et täna on siin kokku u 210 lõhet ja et tuleb pikk õhtu (eelmisel päeval oli ta maininud et u 19.00 on kalad loetud ja teadustöö tehtud). Kollatäpiga märgistatud kalad mõõtsime mõrra juures paadis ära ja seejärel vabastasime, et nad saaksid oma kalaelu alustada suures meres.
Vahetasime veel kastide sees olevat vett, et kaladel oleks piidavalt hapniku ja võtsime paadiga suuna ülesvoolu, et seal kõik kalad märgistada, mõõta ning kaaluda. Ülilahe oli mootorpaadiga mööda jõesäbi ülesvoolu sõita. See tegevus Pirita jões keelatud aga teaduse nimel võis. Sedasi avanes jõele hoopis teistsugune vaade ja see oli puhas fun :)
Ankurdasime paadi enne kärestiku ühe saarel asuva puu külge ja alustasime õhtupäikese saatel pikka mõõtmise ja märgistamsie protsessi. Märgistamine on üks äärmiselt täpne tegevus ja käsi väriseda ei tohi. See on omaette kunst süstida väikesele rabelevale kalale silma taha pisike kollane täpike. Sain aru et Mark on seda tuhandeid ja tuhandeid kordi teinud. Õnnek oli minu kohustus fikseerida paberil kalade tehnilised ja taktikalised andmed (liik, pikkus ja kaal). Lõhed ühes tabelis ja forellid teises.
Vahetasime korduvalt vett, et kalade heaolu väga ei kannataks. Tunnid läksid suhteliselt rutiinse tegevuse saatel. Märgistamine, mõõtmine, kaalumine ja vabastamine. Siis uus kala jne jne. Kuna mina olin esimest korda, siis ma seda rutiini ei tajunud. Vahele rääkisime kalapüügijutte ning muid tähelepanekuid. Suurema osa ajast ma muidugi kuulasin tarka juttu. Isegi u kell 21:00 paiku oli veel huvitav, kui lõpuks said kõik kalad tedusesse fikseeritud ja vabastatud. 209 lõhet ja 17 forelli. Kui arvutada, et mõrd püüab ööpäevas 20% laskujatest siis oli tegelik laskujate arv kuskil 1000 kala ringis. Väga võimas.
Loodus pakkus päikeseloojanguga visuaalselt ilusat vaatepilti. Mitmed noorpaarid istusid eemal jõekaldal, kes tipsutasid, kes istusid niisama ja jutustasid. Meie - kaks meest ka koos paadis. Ilmselt arvasid kaldal olijad samuti, et meil on oma moodi romantika. Võis täitsa tobe mulje jääda - aga teaduse nimel tuleb ka sellist olukorda ette!
Tänud Mark, et kaasa sain tulla ja pisikese panuse anda teadustööle, Sinu räägitud jutt tegevuse juurde avardas oluliselt teadmisi täpikute elust! Sel kevadel on Marki andmetel olnud väga head laskujate numbrid ja püstitatud läbi aastate ka laskujate rekord. Lõheliste kaitsel on kindlasti siin oma osa. Kui näed oma silmaga tulemust, siis innustab see veelgi rohkem sügisel lõhevalves osalema!!!
Nimelt igal aastal loetakse Pirita jõest merre laskuvaid 1 ja 2 aastaseid lõhelisi. Mark Pahk kutsus endale appi vabatahtlike, kes aitaksid teda selle protsessi juures. Leidsin ka ühe vabama õhtu ja leppisime c 16:30 kokku, et olen Pirita paadilaenutuse sillal. Täpselt kella pealt oli Mark ka kohal ja võtsime suuna seal samas läheduses oleva mõrra poole. Tegemist on siis teaduspüügiks mõeldud mõrraga, mis püüab kinni u 20% laskuvatest kaladest.
Puhastasime mõrra seinad sinna kogunenud sodist ja hakkasime siis vaatama, palju neid täpilisi mere poole on suuna võtnud viimase 24h jooksul. Päike paistis ja õhusooja oli 18 kraadi ringis. Tõeliselt mõnus oli paadiga jõepeal olla. Mõrra kott, kuhu kala koguneb, oli peaaegu juba veepinnal ja siis hakkas see põhi kihama täpilistest kaladest, sekka ka hunnik ogalikke ja viidikaid. Väikse kahvaga eraldasime lõhilased teistest ja panime paadis eraldi veega täidetud kastide sisse. Eraldi lugesime veel ära kollase täpiga märgistatud kalad, keda Mark oli eelmisel õhtul märgistanud ja ülesvoolu vabastanud. Mark ütles et täna on siin kokku u 210 lõhet ja et tuleb pikk õhtu (eelmisel päeval oli ta maininud et u 19.00 on kalad loetud ja teadustöö tehtud). Kollatäpiga märgistatud kalad mõõtsime mõrra juures paadis ära ja seejärel vabastasime, et nad saaksid oma kalaelu alustada suures meres.
Vahetasime veel kastide sees olevat vett, et kaladel oleks piidavalt hapniku ja võtsime paadiga suuna ülesvoolu, et seal kõik kalad märgistada, mõõta ning kaaluda. Ülilahe oli mootorpaadiga mööda jõesäbi ülesvoolu sõita. See tegevus Pirita jões keelatud aga teaduse nimel võis. Sedasi avanes jõele hoopis teistsugune vaade ja see oli puhas fun :)
Ankurdasime paadi enne kärestiku ühe saarel asuva puu külge ja alustasime õhtupäikese saatel pikka mõõtmise ja märgistamsie protsessi. Märgistamine on üks äärmiselt täpne tegevus ja käsi väriseda ei tohi. See on omaette kunst süstida väikesele rabelevale kalale silma taha pisike kollane täpike. Sain aru et Mark on seda tuhandeid ja tuhandeid kordi teinud. Õnnek oli minu kohustus fikseerida paberil kalade tehnilised ja taktikalised andmed (liik, pikkus ja kaal). Lõhed ühes tabelis ja forellid teises.
Vahetasime korduvalt vett, et kalade heaolu väga ei kannataks. Tunnid läksid suhteliselt rutiinse tegevuse saatel. Märgistamine, mõõtmine, kaalumine ja vabastamine. Siis uus kala jne jne. Kuna mina olin esimest korda, siis ma seda rutiini ei tajunud. Vahele rääkisime kalapüügijutte ning muid tähelepanekuid. Suurema osa ajast ma muidugi kuulasin tarka juttu. Isegi u kell 21:00 paiku oli veel huvitav, kui lõpuks said kõik kalad tedusesse fikseeritud ja vabastatud. 209 lõhet ja 17 forelli. Kui arvutada, et mõrd püüab ööpäevas 20% laskujatest siis oli tegelik laskujate arv kuskil 1000 kala ringis. Väga võimas.
Loodus pakkus päikeseloojanguga visuaalselt ilusat vaatepilti. Mitmed noorpaarid istusid eemal jõekaldal, kes tipsutasid, kes istusid niisama ja jutustasid. Meie - kaks meest ka koos paadis. Ilmselt arvasid kaldal olijad samuti, et meil on oma moodi romantika. Võis täitsa tobe mulje jääda - aga teaduse nimel tuleb ka sellist olukorda ette!
Tänud Mark, et kaasa sain tulla ja pisikese panuse anda teadustööle, Sinu räägitud jutt tegevuse juurde avardas oluliselt teadmisi täpikute elust! Sel kevadel on Marki andmetel olnud väga head laskujate numbrid ja püstitatud läbi aastate ka laskujate rekord. Lõheliste kaitsel on kindlasti siin oma osa. Kui näed oma silmaga tulemust, siis innustab see veelgi rohkem sügisel lõhevalves osalema!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar