Maikuu viimasel päeval sai kamraadiga koos üks jõelõik ette võetud. Huvitav on lugeda (ehk teistel samuti), kuidas tripp tundus läbi teise mehe spinningu rõngaste vaadates. See postitus on Elmeri poolt kirja pandud ja tema loal avaldatud!
"Pühapäeva varahommikul startisime Timoga jõele, mida kumbki meist varem külastanud polnud. Aapualt uurisime veidi ette, et mis meid ootamas. Pidi üsna porr olema (soine, õõtsuvad kaldaääred, mittekandev põhi ja raskesti ligipääsetav) ning lootsime seetõttu jalajälgi ning laulupidu vältida. Porr sobis hästi meile kummalegi ka peale totaalset nullitamist kevadise merika jahil, et maha laadida tekkinud frustratsioon. Jõele jõudsime kella 5 ajal ning tundus, et vabalt oleks võinud poolteist tundi varem kohal olla. Algus oli hea, tegime ühe pisikese õlle ning juba sissemineku kohal nägime kala vees. Üsna pea hakkas neid väikesi supikaid ka landi otsa, oli järgiujumisi, togimisi ja ka rabamisi. Kaldale tuli Timol vist 3 supikat ja minul üks. Kellegi jõeäärsest kodust kaarega möödudes ning esimesi viskeid seal tehes nägin landi taga midagi suurt ja valget vees läikimas. Kilokala raudselt. Olin alguses vait kui sukk (arvasin hallukaid nägevat), kuid ka Timo oli seda märganud. Ujus veel korra järgi, kuid siis varjus ning rohkem ennast näole ei andnud. Timo proovis veel lanti vahetada ja pöörlevaga ta välja meelitada, kuid ei midagi. Kadunud mis kadunud. Talletasime ta elupaiga mällu ja kõmpisime edasi. Mina alustasin püüki kevadiseks lemmikuks kujunenud Rando vobleriga, mille keel kahjuks purunes ühel hetkel (sry Rando, ma ei tee seda meelega ). Asemele panin Nabala laulupeo ajal laadalt ostetud odava Hiina pleki. Ka selle vastu tundsid kalad huvi, kuid kala ära haakida ja kätte saada ei õnnestunud tükk aega. Plekiga jõekat ma varem püüdnud polnud ning hakkas tugevalt kahtlema selle võimekuses. Kuni ühel hetkel tegin pika heite rohusaarte vahelisele sirgele lõigule ning mu nina ees käis korralik laks ja algas meeletu siputamine. Tükk aega ei saanud aru, mis kala seal otsas on, kas turb või säinas. Oli ikka kena täpik õnneks. Kala välja võttes oli kala turi jäme ja tundus ilus mauk olevat. Nonii, nii siis kiloseid saadaksegi, lootsin juba... Kuid ei, kala oli L40 ja ca 720 gr. Kotti ta läks igaljuhul.
Edasi minnes hakkas jälle supikaid tulema. Proovisin ka kanapasa pöörlevaga ning õnnestus veel üks suurem otsa saada. Ülemõõtmisel selgus, et 35,5 cm ning tühja koti ja hea fantaasiaga oleks võinud silma ka kinni pigistada, tugev kala oli. Kuid tagasi ujuma ta läks. Väsitamise ajal veidi ka filmisin teda telefoniga.
"Pühapäeva varahommikul startisime Timoga jõele, mida kumbki meist varem külastanud polnud. Aapualt uurisime veidi ette, et mis meid ootamas. Pidi üsna porr olema (soine, õõtsuvad kaldaääred, mittekandev põhi ja raskesti ligipääsetav) ning lootsime seetõttu jalajälgi ning laulupidu vältida. Porr sobis hästi meile kummalegi ka peale totaalset nullitamist kevadise merika jahil, et maha laadida tekkinud frustratsioon. Jõele jõudsime kella 5 ajal ning tundus, et vabalt oleks võinud poolteist tundi varem kohal olla. Algus oli hea, tegime ühe pisikese õlle ning juba sissemineku kohal nägime kala vees. Üsna pea hakkas neid väikesi supikaid ka landi otsa, oli järgiujumisi, togimisi ja ka rabamisi. Kaldale tuli Timol vist 3 supikat ja minul üks. Kellegi jõeäärsest kodust kaarega möödudes ning esimesi viskeid seal tehes nägin landi taga midagi suurt ja valget vees läikimas. Kilokala raudselt. Olin alguses vait kui sukk (arvasin hallukaid nägevat), kuid ka Timo oli seda märganud. Ujus veel korra järgi, kuid siis varjus ning rohkem ennast näole ei andnud. Timo proovis veel lanti vahetada ja pöörlevaga ta välja meelitada, kuid ei midagi. Kadunud mis kadunud. Talletasime ta elupaiga mällu ja kõmpisime edasi. Mina alustasin püüki kevadiseks lemmikuks kujunenud Rando vobleriga, mille keel kahjuks purunes ühel hetkel (sry Rando, ma ei tee seda meelega ). Asemele panin Nabala laulupeo ajal laadalt ostetud odava Hiina pleki. Ka selle vastu tundsid kalad huvi, kuid kala ära haakida ja kätte saada ei õnnestunud tükk aega. Plekiga jõekat ma varem püüdnud polnud ning hakkas tugevalt kahtlema selle võimekuses. Kuni ühel hetkel tegin pika heite rohusaarte vahelisele sirgele lõigule ning mu nina ees käis korralik laks ja algas meeletu siputamine. Tükk aega ei saanud aru, mis kala seal otsas on, kas turb või säinas. Oli ikka kena täpik õnneks. Kala välja võttes oli kala turi jäme ja tundus ilus mauk olevat. Nonii, nii siis kiloseid saadaksegi, lootsin juba... Kuid ei, kala oli L40 ja ca 720 gr. Kotti ta läks igaljuhul.
Edasi minnes hakkas jälle supikaid tulema. Proovisin ka kanapasa pöörlevaga ning õnnestus veel üks suurem otsa saada. Ülemõõtmisel selgus, et 35,5 cm ning tühja koti ja hea fantaasiaga oleks võinud silma ka kinni pigistada, tugev kala oli. Kuid tagasi ujuma ta läks. Väsitamise ajal veidi ka filmisin teda telefoniga.
Peale seda hakkas kahtlaselt vaikseks jääma ning
juhtus jälle see, millest väga kirjutada ei taha. Nimelt õnnestus mul kolmel
korral läbi õõtsikute kaelani sisse vajuda ning teekonda märjana jätkata.
Püügikaaslase suunurgad sellest muidugi ülespoole liikusid hoolimata sellest,
et kotikala tal ei õnnestunudki tabada. Seekord oli siis nii! "
Omalt poolt ka mõned read siia lisaks:Elmeri hetkelise poissmehe elu ja porri meeldimist peab muidugi mõistma, isegi kaasa tundma.
Tripp oli vahva. Elmeri vettehüpped said alguse siis, kui ma tegin ettepaneku jõekalda teisele poole ümber kolida (eesmärgiks oli lant vastaskaldast kätte saada ja siis üks tagumine käänak üle vaadata, kuhu sellelt poolelt ei pääsenud). Pika kahtlemise ja kõhklemise peale oli kamraad nõus ja siis hakkas see stiilinäide pihta. Eks sellepärast jäingi kotikalata, et semu kõikide vette kukkumistega kalad 1 km kaugusele hirmutas. Raske oli naeru tagasi hoida - ega ma hoidnudki! Hiidlaste vanasõna ütleb, et "jõetäpik hülgega koos ei uju"! Ma siis aegajalt rääkisin Elmerile, kui hea on kuivade jalgadega mööda jõeäärt hiilida!
Ja nagu Oinzile meeldib sõnada: läks, nagu läks - järgmine kord läheb paremini.
Omalt poolt ka mõned read siia lisaks:Elmeri hetkelise poissmehe elu ja porri meeldimist peab muidugi mõistma, isegi kaasa tundma.
Tripp oli vahva. Elmeri vettehüpped said alguse siis, kui ma tegin ettepaneku jõekalda teisele poole ümber kolida (eesmärgiks oli lant vastaskaldast kätte saada ja siis üks tagumine käänak üle vaadata, kuhu sellelt poolelt ei pääsenud). Pika kahtlemise ja kõhklemise peale oli kamraad nõus ja siis hakkas see stiilinäide pihta. Eks sellepärast jäingi kotikalata, et semu kõikide vette kukkumistega kalad 1 km kaugusele hirmutas. Raske oli naeru tagasi hoida - ega ma hoidnudki! Hiidlaste vanasõna ütleb, et "jõetäpik hülgega koos ei uju"! Ma siis aegajalt rääkisin Elmerile, kui hea on kuivade jalgadega mööda jõeäärt hiilida!
Ja nagu Oinzile meeldib sõnada: läks, nagu läks - järgmine kord läheb paremini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar