Hooaja avapauk andis ikka ennast oodata. Sättisin küll varem magama aga tee mis tahad, und ei tule. Mingi aeg vajus silm lõpuks kinni ja mõtted rahunesid maha. Äratus väga vara ja kui uksest välja sain siis ohoooo . . . lumesadu nagu tellitud! Teed väga halvas sõidukorras, kulgesin rahulikult 80km/h idapoole. Ajastus täpne. Jõe äärde jõudes täpselt paras valgus ning sättisin uue püssi tööasendisse. Kohati tundus vesi natuke tume olema (vb oli see kõrgest veetasemest) ning otsa läks Rando hõbedane vobler. Ees olid ka ühed jalajäljed, mis olid juba jõudnud möödunud päevist natuke sulada, nii et võis üksildust nautima hakata.
Püüki alustasin sealt, kus 14.09.14 lõpetasin. Ehk siis kuulsast peakakohast. Täna selles kohas seda suurt kala ei olnud, kes minust sinna sügisel maha jäi. Otsa hakkas pisike täpik, oma noorele eale vaatamata, osutas ikka vastupanu. Õnneks vabanes ise kolmiku otsast ja matk jõeääres jätkus. Hiilisin ühe sügavama lõigu käänaku poole, kuid peale esimest viset jäi lant oksa taha kinni ning ronisin korraks jõkke sisse. Olles ridva töövõime taastanud, viskasin eemale kaldaäärde ja alustasin kerimist. Vastu voolu on see vobler kohe eriti agressiivse mänguga ja läbi ridva oli seda kenasti tunda. Siis pandi pauk ära . . . järgnes kohe kaks kena saltot ning läinud see ilus kala oligi. Vist ehmatasin ise ka sellisest võtust ära ja hakkasin millegi pärast kohe kerima. Oleks vist pidanud rahulikult laskma tal toimetada . . . Vähemalt sai adrekat ja tuju oli super, mis sest, et kena kala ära läks.
Järgnes c 1h matka koos püügiga. Kaldaäärsed olid kenasti kõvad, kohati eemal lagedamatel aladel oli põlvini lund. Istusin vahepeal niisama, jõin teed ja nautisin kirju koera komme. Kaameral olid külmaga akud tühjaks saanud ja pakkisin selle kokku. Nägin selle aja jooksul kobrast toimetamas ja selja tagant tuhises torpeedona mööda jäälind. Tema sinine värvus oli tõeliselt ilus kontrast valge looduse taustal. Sellise kiiruse juures jõesängi kohal manööverdada on muljetavaldav!
Pilt Remo Savisaare erakogust:
Ajasin jalad alla peale pausi ja hiilisin uue lootust andva lõigu poole. Päris lage ala, liikusin põlvili paksus lumes, et varjatud olla. Sügavas käänakus ei teinud keegi landist välja, seejärel viskasin edasi pikki jõge ja esimese viskega keset jõge otsas ta oligi. Kui ta oma rullimised ja sööstud ära tegi, ronisin korraks vette, lasin veel tal tööd teha, lõpuks keeras külje juba üles ning võtsin väsinud kala välja. L40 hooaja alustuseks. Kuna see mul teine jõekahooaeg siis luban iseendale, et alla 40 kalad lähevad kõik kasvama tagasi. Küll jõuab rekordite paranedes seda latti veel tõsta.
L40 uue püssiga:
Mõtlesin ka oma seotud tuuste proovida, sidusin musta leechi otsa enne sügavat auku. Plaan oli sellega auk läbi pommitada. Kahjuks peale 2 viset leidis tuust sügaval mingi oksarondi ja abiellus sellega. Minu juurde tagasi ei tulnud. Edasi muutus jõgi väga madalaks ja liivaseks. Näha oli jõe põhjas pisikesi maime oma elu alustamas päris mitmes paigas. Tore vaadata uut täpikute põlvkonda. Oma uue ridvaga jäin väga rahule. Üks asi on seda lihtsalt käes hoida, teine asi on sellega püüda ja reaalselt tunda, kuidas kala otsas on. Positiivse emotsiooniga võtsin suuna läbi metsa tagasi auto poole.
Vaata SALTOMEISTRI etteastet!
Varsti uuesti uuele jõele!
Püüki alustasin sealt, kus 14.09.14 lõpetasin. Ehk siis kuulsast peakakohast. Täna selles kohas seda suurt kala ei olnud, kes minust sinna sügisel maha jäi. Otsa hakkas pisike täpik, oma noorele eale vaatamata, osutas ikka vastupanu. Õnneks vabanes ise kolmiku otsast ja matk jõeääres jätkus. Hiilisin ühe sügavama lõigu käänaku poole, kuid peale esimest viset jäi lant oksa taha kinni ning ronisin korraks jõkke sisse. Olles ridva töövõime taastanud, viskasin eemale kaldaäärde ja alustasin kerimist. Vastu voolu on see vobler kohe eriti agressiivse mänguga ja läbi ridva oli seda kenasti tunda. Siis pandi pauk ära . . . järgnes kohe kaks kena saltot ning läinud see ilus kala oligi. Vist ehmatasin ise ka sellisest võtust ära ja hakkasin millegi pärast kohe kerima. Oleks vist pidanud rahulikult laskma tal toimetada . . . Vähemalt sai adrekat ja tuju oli super, mis sest, et kena kala ära läks.
Järgnes c 1h matka koos püügiga. Kaldaäärsed olid kenasti kõvad, kohati eemal lagedamatel aladel oli põlvini lund. Istusin vahepeal niisama, jõin teed ja nautisin kirju koera komme. Kaameral olid külmaga akud tühjaks saanud ja pakkisin selle kokku. Nägin selle aja jooksul kobrast toimetamas ja selja tagant tuhises torpeedona mööda jäälind. Tema sinine värvus oli tõeliselt ilus kontrast valge looduse taustal. Sellise kiiruse juures jõesängi kohal manööverdada on muljetavaldav!
Pilt Remo Savisaare erakogust:
Ajasin jalad alla peale pausi ja hiilisin uue lootust andva lõigu poole. Päris lage ala, liikusin põlvili paksus lumes, et varjatud olla. Sügavas käänakus ei teinud keegi landist välja, seejärel viskasin edasi pikki jõge ja esimese viskega keset jõge otsas ta oligi. Kui ta oma rullimised ja sööstud ära tegi, ronisin korraks vette, lasin veel tal tööd teha, lõpuks keeras külje juba üles ning võtsin väsinud kala välja. L40 hooaja alustuseks. Kuna see mul teine jõekahooaeg siis luban iseendale, et alla 40 kalad lähevad kõik kasvama tagasi. Küll jõuab rekordite paranedes seda latti veel tõsta.
L40 uue püssiga:
Mõtlesin ka oma seotud tuuste proovida, sidusin musta leechi otsa enne sügavat auku. Plaan oli sellega auk läbi pommitada. Kahjuks peale 2 viset leidis tuust sügaval mingi oksarondi ja abiellus sellega. Minu juurde tagasi ei tulnud. Edasi muutus jõgi väga madalaks ja liivaseks. Näha oli jõe põhjas pisikesi maime oma elu alustamas päris mitmes paigas. Tore vaadata uut täpikute põlvkonda. Oma uue ridvaga jäin väga rahule. Üks asi on seda lihtsalt käes hoida, teine asi on sellega püüda ja reaalselt tunda, kuidas kala otsas on. Positiivse emotsiooniga võtsin suuna läbi metsa tagasi auto poole.
Vaata SALTOMEISTRI etteastet!
Varsti uuesti uuele jõele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar