Päeval, kui vanarahva tarkuse kohaselt ei tohtinud kära ega müra teha, ostsistasime koos Elmeriga forellijõele hiilida. See tegevus sobib ju kenasti rahvatarkusega kokku :)
Äratus oli väga varajane ja ilm 0 kraadi ümber. Kevad oli kuhugi kadunud. Jõe äärde jõudes hakkas paksu laia lund sadama ja nii mitu tundi järjest. Lõik, mille välja valisime, oli täiesti võõras, seega avastamist, kui palju. Panime 4 paki vahele, et kes esimese kala kaldale saab, siis pakk selle oma (sportlikust ka ikka sisse). Alustuseks otsustas Elmer kohe ujumas ära käia, et ülejäänud pikk päev märgade riietega kaasa teha. No tegelikult üritas ta pehkinud rondile toetudes lati päästa aga ei kontrollinud rondi tugevust. Lisaks landi kätte saamisele oli ka see positiivne, et välkar ja suitsud tal kuivaks jäid miski ime läbi, nii et see hoidis hiljem motti üleval!Lõppes lumesadu ja natuke aega hiljem tegi kala suu lahti. Mina liikusin sel hetkel ees ja piitsutasin tol hetkel vobleriga, kui Elmer tagant järele tulles samast risuhunnikust leechiga ühe 30cm-se otsa meelitas ja kaldale sai. 4-pakk leidis omaniku!!!!!! Lohutasin ennast sellega, et ikkagi alamõõt ja jätkasime püüki.
Vahelduseks pisike lõunasöök koos sooja tee, võikude ning Jägermeisriga, et siht silme ees püsiks ja landid õigetesse kohtadesse lendaksid. Elmeril hakkas peale seda söögi/jägeri pausi isegi korraks inimese tunne tulema. Poolel maal sattusid meie ette lumele värsked jäljed, kuid püüdjaid ei kohanud. Liikusime ikka ülesvoolu vaikuses ja mingil hetkel jäljed kadusid. Jõgi aga muutus kenamaks, langenud puud ja käänud, iga vise oli tunne, et kohe kohe . . . Nii siduski Elmer otsa uue pöörleva (mepsi vikerkaare) kuna leechid olid otsa saanud. Täpselt kaks viset sai sellega teha. Esimesega kohe opaaaa, alakas otsas. Kui see vabastatud siis teine vise ja ilma sellest oligi. Mõlemad naersime selle vägeva landi saatuse üle ja tuli tõdeda, et jõgi on võtnud nõuks meie landikarbid tühjaks teha. Minu landikarbis oli samuti kole kadu (kummilutid, mõned pöörlevad ja paar lusikat ning leechi). Kõrge veetasemega ei ole kõiki ronte, oksi ning muid veealuseid asju näha. Piisavalt lai ja sügav jõgi ei lubanud ka neid päästma minna. Lisaks hakkas minu spinna pooli peal tamiil kuidagi lühemaks jääma. Viskepiir tuli lausa ette, jube sant lugu. Ja siis juhtus see jälle. Elmeril kontakt ja kena trall hakkas pihta, salto ka kohe järele - silm puhkas :) Kotikala olemas!
Ma ei osanud enam midagi arvata, viskan sama moodi, sama peibutisega sarnastesse kohtadesse. Ikka sinna, kus kalal varje ja peitevõimalusi oleks . . . kuni lõpuks õnnestus üks supikas otsa meelitada ning kohe vabastada. Püüdsime veel tunnikese, kuid rohkem kontakte ei olnud. Mingi hetk sai väsimus meie üle võitu ja otsustasime tagasitee auto juurde ette võtta. Vantsides arutasime maailmaasju ja mõtlesime, kus need ülekilo kalad küll elavad mida foorumites eksponeeritakse. Ju siis peab veel teadmisi ja tehnikad omandama/lihvima, et sellele tasemele jõuda!
Natuke statistikat:
Jõge sai siis kammitud 4,1 km
Püügiaega 9h
Kilomeetreid maha sõidetud c 250
Kaotused kahe peale: 12 ühikut peibutisi, ridva ots (mitte minu fenwick), Jägermeistri pudel (õigesse kohta).
Võidud kahe peale: 3 alamõõtu, 1 kotikala, 1 leitud peibutis, 2 mega head emotsioone täis päeva.
Selline oli siis uskmatute uskumatu kalalkäik uskline pühal lumisel päeval!
Jõgi lumesajus:
ja siin Elmeri sushi stiilinäide, pilt tema erakogust:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar