Merikas S2/6

Täna viis töösõit Tallinnast Lääne-Virumaale. Tagasi tulles kalkuleeris alateadlikult aju välja, et mul jääb tee peale c 2h puhast püügiaega ennem kui pimedaks läheb. Mõeldud - tehtud. Kõik püügiks vajalik loksub mul autos alati kaasas ja nii olingi c poole nelja paiku kividel.
Vesi oli pruunika tooniga ja munadeni vees olles varbaid hästi ei näinud aga landi mängu oli jällegi kenasti näha ning otsustasin selgemat vett mitte otsida. Kohe teisel viskel oli kindlasti mõõdus kala otsas, hakkas tugevasti vastu, kuid 3-4 sek hiljem vabanes. Ju ei haaranud ta korralikult lanti. Järgnes mõne aja pärast ka ühe alamõõdulise võtt, kes ka ise hiljem vabanes. Tulin kivivare nuki pealt kaldale ja otsustasin lanti vahetada. Otsa läks mingi nigli moodi pikem sinine lant ja ronisin vette tagasi kivivarest nati eemale. Peale pooletunnist piitsutamist otsustasin ka seda kivivare nukki uuesti pommitama hakata, kus ma ise ennem jalgupidi sees olin.    . . . ja kõmaki!!!  Tugev võtt ning kohe küünlad järgi. Katsus ennast põhja, kivide vahele vedada, lasin tal ujuda ning väsitada kuni lõpuks külg juba veepinnas oli ning siis jalutasin temaga kaldale. Kolmik oli kenasti suus + tamiil oli veel ümber suu kerinud ja lisaks lõpustekaane tagant läbi läinud rullimise käigus. Mul oli tükk tegu, et endalgi see kolmik kätte saada. Ära poleks ta saanud minna!

Strateegilised mõõdud L57, kaal 1,95kg

Kohapeal puhastades oli kalal kõht niglidest täis söödud. Tuleb meelde, et viimasel kotikalal Aapua landiga saades oli kõhus kilu-sarnaseid olendeid.  Huvitav kokkusattumus!