Forellihooaeg sai täna jätku,
kui võtsime Elmeriga tee ühele salanirele. Varajane start nagu ikka, seekord
olin ise roolis, kuna kamraad oli eelmisel õhtul mõne õlle liiast võtnud. Varahommiku
kohvi + rukkipala peekoni ja munaga oli osa protsessi nautimisest. Kiiret
polnud kuhugi. Ilm mõnusalt sombune, vihmahood andsid pärvale värvi.
Jõgi oli kõvasti kinni kasvanud, vaid mõned kitsad voolukanalid ja käänakukohtades natuke vabamat vett. Kahlasime kahekesi keset taimkatet ja otsisime sobivaid viskekohti. Lõpuks ka natuke laiem kanal keset jõge. Minul vise ebaõnnestus, tuul kandis landi kupulehtedesse. Elmer valmistus viskeks kuid lant takerdus otsarõngasse, olin just ridva tipu lähedal ja aitasin selle töökorda seada. Sõnasin siis, et nüüd selle viskega pool kala minule. Elmer naeris selle peale ja ütles, et saan vaid kalamarja endlae ning saatis landi teele. Paar rullipööret ja tugev pauk käis eemal, kohe hakkas võitlus pihta. Seekord oli kamraadil õnne ja peale väsitamist kala kaldas. Ilus kala, pole midagi öelda. Elmer on oma hooaja eesmärgi täitnud. Kilokala klubi täisõiguslik liige. L46 1,1kg. Rõõmuhõiskeid kuulsid ilmselt kõik ümberkaudsed seenelised 10 km raadiuses.
Mina sain oma landi vabaks ja tulistasin sirge lõpus olevasse vette. Kena kala pani paugu ära, kuid vabanes paari sekundi jooksul. Õnneks kuulsin tagant poolt sõna KURAT, Elmer puhatsas kala ja oligi kena mari juba kõhus. Vahel on õnne vahel mitte. Ja see ebaõnn saatis mind kohe edasi. Kõrges rohus liikudes ei märganud ees olevat kraavi ning sumasin sisse. Korralikult ikka, vesi lahmas kahlakatesse sisse, tundsin kuidas külm jõevesi mööda selga, trussareid lõpusk kummikusse jõudis. Värskendav tõesti. Elmer oli silmnähtavalt õnnelik seda sisse kukkumist vaadates, eks ma olen tema üle saanud korduvalt naerda. Sügavate aukudega lõik vahetus madala ja kivise põhjaga ning seal oli alamõõduliste kasvulava. Pikalt ei loopinud seal, polnud mõtet väikest kala vigastada. Siis jälle tuli sügavam lõik, kus proovisin leechiga õnne. Pikk vise ja kohe korralik kala rabas ühe õõtsiku alt, mööda landist rsk. Proovisin uuesti ja uuesti, vahetasin ka lanti kuid kala oli ettevaatlik ja jäi peitu. Ära meelitasin lõpuks hoopis ühe alamõõdulise.
Elmer oli juba tükk aega püügist peaaegu loobunud, rahulolu rekordkalaga + liigsest kogusest õllest põhjustatud dehüdratsioon.
Kuna kell oli lõiku lõppu jõudes veel poisike, siis otsustasime mööda jõge
tagasi liikuda, et paremate kohtade peal kontrollviskeid teha. Nii õnnestus
mitu natuke allamõõtu või mõõdu piiril kala otsa saada. Seekord pidin leppima
kalamarjaga ja küll see õnn ka minu kasuks pöördub, c 1,5 kuud veel selle
jõekahooaja lõpuni jäänud. Teel kodu poole kutsus Elmer mind perega enda poole (ei teagi, kas see oli süümepiinadest mille põhjustasid eest ära püütud kotikalad või tuli see lihtsalt heast tahtest). Tegime grilli, sõime kala ja liha, lapsed mängisid ja õhtu oli chill - tänud!
Järgmiste seklemisteni!
Järgmiste seklemisteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar