Alustuseks ehk sellest, kuidas mina ja kalapüük omavahel sõbrunesime.
Mäletan, et käisime 80-te lõpus Tallinnas klassiekskursioonil ja tagasi koju Hiiumaale tulles tegime peatuse Haapsalus, sest praami väljumiseni oli aega. Nii ma siis paari sõbraga kolama läksingi. Ei tea, kus ma selle poe leidsin, aga on selgesti silme eest pambusest kokku käiv kahe osaline ritv. See tundus nii eksootiline asi, et võlus mind esimesest pilgust. Selle sama ridvaga ma sealt poest ära tulingi, hinda ei mäleta aga tean, et kogu taskuraha läks selle peale ära, nii et tarhunni peale raha enam ei jagunud.
Igal kevadel ja suvel jalgratta selga istutud, kilomeetreid mööda kruusateed maha sõidetud, et kala püüda Sõru sadama kanalis. Kalapüügitarkust oli niipalju nagu noorel kutsikal. Puhas katseeksitusmeetod. Kala sain ka ikka, mõned särjed, viidikad, ogalikud ja harvem ka mõni ahven. Kodus nendega midagi teha ei osanud, kass sai kõhu täis!
90-te alguses käisime bussiga Orjaku tammidel särge ja säinat püüdmas ja Luguse jõel samuti. Luguse jõgi mulle väga meeldis, sest kohe, kui bussi pealt maha astusin, oli jõgi seal samast teealt läbi voolamas ning lihtne oli sammud seada allavoolu. Juhtus ka nii, et kui olin päev otsa kala püüdnud, siis oli ka natuke saaki kogunenud. Õhtul bussiga tagasi koju sõites (15km) täitis kogu bussi kilekotis olnud kalalõhn, lõõskav päike oli ka kalaga oma töö teinud. Aga bussijuhid olid sõbralikud :) Kodus puhastain kala ala ise, kuna ema pidi ükskord infarkti saama, kui surnuks peetud kala kraanikausist kätte võttes sabaga viimase järsu liigutuse tegi. Mõned aastad hiljem käisime koos isaga kevadel Orjaku tammidel säinast jahtimas. Isaga oli hea käia, autoga platsi ja autoga tagasi, meil oli söök kaasas ja sai looduses olla!
Tehnikumis õppides rannakalandust/väikelaeva juhiks oli meile iga aasta ette nähtud praktikaperioodid. Esimese aasta praktika oli 1997 aasta kevadel kaks nädalat. Saime vennaga Sõru sadamas tegutseva kutseliste kalurite juurde. Kogu seda meeskonda juhtis legendaarne Pruuli Tiuka (Theodor Pruul), kes oli näinud ses ilmas kõike ja teadis kõike. Siin oleks patt rääkimata jätta mõni lugu sellest praktika ajast.
Kord pikal püügipäeval tundisn, et ei pea kaldani vastu ja oleks vaja nr 2 teha. Kus sa seal paadis ikka wc minna saad. Ainult mehed ja meri ümber ringi. Nii siis pidin tegema seda, mida vanemad mehed ennegi olid püügipäeval teinud. Lasin püksid alla ja istusin üle paadiääre, et omi asju ajada. Toimetuse käigus käis laine korduvalt vastu tagumiku. Rohkem pole elu mulle nii avaliku kergendamist pakkunud!
Merele minek oli ikka siis, kui päike veel päris tõusnud ei olnud ja mehed unised. Pruuli Tiukal oli tavaks hakata kalamehepükse jalga tõmbama hetkel, kui paat Sõru sadama kanalis suudme poole liikuma hakkas. Ise ta paadi tüüri juhtis (kas käe või jalaga, olenes olukorrast). Kord pükse jalga sikutades läks paadi tüür käest ning põrutasime kanali kaldasse. See juhtus mõne sekundiga ja kõik see mees oli paadis pikali. Ega´s midagi, pobises Tiuka, tagurdas ja saime uuesti suuna merele.
Ühel peegelsiledal hommikul andis Tiuka binokli, et ma eemal olevat mõrda jälgiksin, kui sellele läheneme. Hoidsin siis mõrral silma peal. Tiuka küsis, et kas külalisi ka näed. Ma ei osanud seal kedagi näha ega oodata, kui ühtäkki tõstis hüljes oma pea mõrrakasti sees veest välja ja vaatas otse meie poole. Olles ainult paarikümne meetri kaugusel, sulpsas hüljes üle mõrra ülemise selise vabasse vette tagasi. Tiuka ütles, et hüljes on käinud magustoitu söömas. Seda lauset mõistsin siis kui me hakkasime mõrda nõudma. Kala paati tõmmates oli lestadel täpselt üks koht ära hammustatud. Just see koht kus oli mari valmimas. Vaatasin siis ühte lesta lähedalt, milline puhas tehnika oli sellel kogenud hülgel olnud. Meie õnneks ei olnud vana hall väga pikalt jõudnud mõrras toimetada. Nii jätsime puretud kalad merre, looduse toiduahelasse.
Jõeääres ja merel viibitud aeg on kujundanud suuresti minu suhet looduse ja merega. Mind paelus hommikune loodusega koos ärkamise rahu. Aega jälgida lihtsalt loodust erinevatel aastaaegadel, kuidas maastik rannajoon ja värvid muutuvad. Õppisin austama merd, loodust ja kalu!
Tänaseks olen kalal käinud suuremate pausidega juba üle 20 aasta. Püüdnud olen käsiõngega, spinnaga, võrguga, jääall võrguga, mõrraga, unnaga jne. Erinevatest püügiviisidest on südamelähedane ainult spinning, kuna siis on üks-ühele duell. Spinninguga on sportlik monent ja saab looduses rohkesti liikuda.
Mäletan, et käisime 80-te lõpus Tallinnas klassiekskursioonil ja tagasi koju Hiiumaale tulles tegime peatuse Haapsalus, sest praami väljumiseni oli aega. Nii ma siis paari sõbraga kolama läksingi. Ei tea, kus ma selle poe leidsin, aga on selgesti silme eest pambusest kokku käiv kahe osaline ritv. See tundus nii eksootiline asi, et võlus mind esimesest pilgust. Selle sama ridvaga ma sealt poest ära tulingi, hinda ei mäleta aga tean, et kogu taskuraha läks selle peale ära, nii et tarhunni peale raha enam ei jagunud.
Igal kevadel ja suvel jalgratta selga istutud, kilomeetreid mööda kruusateed maha sõidetud, et kala püüda Sõru sadama kanalis. Kalapüügitarkust oli niipalju nagu noorel kutsikal. Puhas katseeksitusmeetod. Kala sain ka ikka, mõned särjed, viidikad, ogalikud ja harvem ka mõni ahven. Kodus nendega midagi teha ei osanud, kass sai kõhu täis!
90-te alguses käisime bussiga Orjaku tammidel särge ja säinat püüdmas ja Luguse jõel samuti. Luguse jõgi mulle väga meeldis, sest kohe, kui bussi pealt maha astusin, oli jõgi seal samast teealt läbi voolamas ning lihtne oli sammud seada allavoolu. Juhtus ka nii, et kui olin päev otsa kala püüdnud, siis oli ka natuke saaki kogunenud. Õhtul bussiga tagasi koju sõites (15km) täitis kogu bussi kilekotis olnud kalalõhn, lõõskav päike oli ka kalaga oma töö teinud. Aga bussijuhid olid sõbralikud :) Kodus puhastain kala ala ise, kuna ema pidi ükskord infarkti saama, kui surnuks peetud kala kraanikausist kätte võttes sabaga viimase järsu liigutuse tegi. Mõned aastad hiljem käisime koos isaga kevadel Orjaku tammidel säinast jahtimas. Isaga oli hea käia, autoga platsi ja autoga tagasi, meil oli söök kaasas ja sai looduses olla!
Tehnikumis õppides rannakalandust/väikelaeva juhiks oli meile iga aasta ette nähtud praktikaperioodid. Esimese aasta praktika oli 1997 aasta kevadel kaks nädalat. Saime vennaga Sõru sadamas tegutseva kutseliste kalurite juurde. Kogu seda meeskonda juhtis legendaarne Pruuli Tiuka (Theodor Pruul), kes oli näinud ses ilmas kõike ja teadis kõike. Siin oleks patt rääkimata jätta mõni lugu sellest praktika ajast.
Kord pikal püügipäeval tundisn, et ei pea kaldani vastu ja oleks vaja nr 2 teha. Kus sa seal paadis ikka wc minna saad. Ainult mehed ja meri ümber ringi. Nii siis pidin tegema seda, mida vanemad mehed ennegi olid püügipäeval teinud. Lasin püksid alla ja istusin üle paadiääre, et omi asju ajada. Toimetuse käigus käis laine korduvalt vastu tagumiku. Rohkem pole elu mulle nii avaliku kergendamist pakkunud!
Merele minek oli ikka siis, kui päike veel päris tõusnud ei olnud ja mehed unised. Pruuli Tiukal oli tavaks hakata kalamehepükse jalga tõmbama hetkel, kui paat Sõru sadama kanalis suudme poole liikuma hakkas. Ise ta paadi tüüri juhtis (kas käe või jalaga, olenes olukorrast). Kord pükse jalga sikutades läks paadi tüür käest ning põrutasime kanali kaldasse. See juhtus mõne sekundiga ja kõik see mees oli paadis pikali. Ega´s midagi, pobises Tiuka, tagurdas ja saime uuesti suuna merele.
Ühel peegelsiledal hommikul andis Tiuka binokli, et ma eemal olevat mõrda jälgiksin, kui sellele läheneme. Hoidsin siis mõrral silma peal. Tiuka küsis, et kas külalisi ka näed. Ma ei osanud seal kedagi näha ega oodata, kui ühtäkki tõstis hüljes oma pea mõrrakasti sees veest välja ja vaatas otse meie poole. Olles ainult paarikümne meetri kaugusel, sulpsas hüljes üle mõrra ülemise selise vabasse vette tagasi. Tiuka ütles, et hüljes on käinud magustoitu söömas. Seda lauset mõistsin siis kui me hakkasime mõrda nõudma. Kala paati tõmmates oli lestadel täpselt üks koht ära hammustatud. Just see koht kus oli mari valmimas. Vaatasin siis ühte lesta lähedalt, milline puhas tehnika oli sellel kogenud hülgel olnud. Meie õnneks ei olnud vana hall väga pikalt jõudnud mõrras toimetada. Nii jätsime puretud kalad merre, looduse toiduahelasse.
Jõeääres ja merel viibitud aeg on kujundanud suuresti minu suhet looduse ja merega. Mind paelus hommikune loodusega koos ärkamise rahu. Aega jälgida lihtsalt loodust erinevatel aastaaegadel, kuidas maastik rannajoon ja värvid muutuvad. Õppisin austama merd, loodust ja kalu!
Tänaseks olen kalal käinud suuremate pausidega juba üle 20 aasta. Püüdnud olen käsiõngega, spinnaga, võrguga, jääall võrguga, mõrraga, unnaga jne. Erinevatest püügiviisidest on südamelähedane ainult spinning, kuna siis on üks-ühele duell. Spinninguga on sportlik monent ja saab looduses rohkesti liikuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar